19. Kuid Teise maailmasõja
lõpul on selline edasiminek inimeste teadvuses alles kujunemisjärgus;
tähelepanu köidab hoopis kommunistliku totalitarismi levik enam kui pooles
Euroopas ja mitmetes teistes maailmajagudes. Sõda, mille ülesandeks peeti
üksikisikute vabaduse ja rahvaste õiguste taastamist, lõpeb eesmärke saavutamata;
veelgi enam, paljudele rahvastele, eriti nendele, kes kõige enam kannatada
said, langeb osaks just vastupidine. Võib öelda, et tekkinud olukord on
põhjustanud erinevaid reaktsioone.
Mitmel maal ja mitmel alal tehakse
pingutusi, et ehitada pärast sõjahävitusi üles demokraatlik ühiskond, mis oleks
rajatud sotsiaalsele õiglusele ja jätaks kommunismi ilma ekspluateeritud ja
rõhutud masside jõust ja ihast uute asjade järele. Taoliste katsete puhul
püütakse enamasti säilitada vabaturu mehhanisme, tagades raha ja ühiskondlike
suhete stabiilsuse kaudu tingimused, kus toimuks püsiv ja eluterve majanduslik
juurdekasv, kus inimesed võiksid oma tööga endale ja oma lastele paremat
tulevikku ehitada. Samal ajal püütakse vältida turumehhanismide muutumist ühiskondliku
elu ainsaks lähtekohaks ning tahetakse need allutada avalikkuse kontrollile,
viies seeläbi ellu maiste hüvede üldise otstarbe põhimõtet.
Tööpakkumiste rohkus, sotsiaalkindlustuse
usaldusväärne süsteem, mis kannab hoolt ka ametiõppe eest, ühingute moodustamise
vabadus ning ametiühingute aktiivne tegevus, tagatised tööpuuduse korral,
demokraatlikud vahendid ühiskondlikus elus osalemiseks - kõik see peaks
vabastama töö "kauba" staatusest ning täielikult tagama selle
väärikuse kaitsmise.
Lisaks on olemas teised ühiskondlikud jõud
ja liikumised, mis osutavad marksismile vastupanu "rahvusliku
julgeoleku" süsteemi loomisega, mis peensusteni kontrollib kogu ühiskonda,
et muuta võimatuks marksismi sisseimbumine. Nad tahavad kaitsta rahvaid kommunismi
eest ülistades ja suurendades riigi võimu. Ent seda tehes riskivad nad tõsiselt
selle vabaduse ja inimeste heaolu hävitamisega, mille nimel end kommunismile
just vastandatakse.
Hoopis teistsugust suhtumist ja praktikat
kujutab endast heaolu- või tarbimisühiskond, mis püüab marksismist jagu saada
puhtalt materialismi pinnal, näidates, et vabaturule tuginev ühiskond suudab
inimese vajadusi rahuldada täielikumalt kui kommunism, välistades aga, nagu
seegi, vaimsed väärtused.
Ühelt poolt on õige, et selline ühiskondlik
mudel näitab marksistlike katsete suutmatust ehitada uut ja paremat ühiskonda,
teiselt poolt aga, kuivõrd ta eitab elu puutumatust ja moraalsete kaalutluste
ülimust ent samuti õiguse ja kultuuri ning isegi religiooni tähtsust, ühineb ta
marksismiga selles, et taandab inimese täielikult majandussfäärile ning
materiaalsete vajaduste rahuldamisele.
|