21. Lõpetuseks tuleb meenutada, et pärast Teist maailmasõda ja reaktsioonina selle õudustele, laienes hoogne tegevus inimõiguste kaitseks, mis on lõpuks leidnud tunnustuse ja toetuse erinevates rahvusvahelistes dokumentides  [⁵²] ja samuti, võib öelda, uue "rahvaste õiguse" väljatöötamises, millele ka Püha Aujärg on pidevalt kaasa aidanud. Selle arengu tugisambaks ja liikumapanevaks jõuks on olnud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Kasvanud pole mitte ainult iga inimese õiguste teadvustamine, vaid ka arusaam iga üksiku rahvuse õigustest, ning ühtlasi mõistetakse paremini vajadust võtta midagi ette suure ebavõrdsuse kaotamiseks maailma ulatuslike regioonide vahel, mis on sotsiaalküsimuse keskme viinud rahvaste endi piiridest üle rahvusvahelisele tasemele. [⁵³]

Võttes sellise arengu rahuldustundega teadmiseks, ei saa ometi vaikides mööda minna tõsiasjast, et kõikide arenguabi programmide kogubilanss pole alati positiivne. Veelgi enam, ka ÜRO-l ei ole siiani õnnestunud leida sobivaid vahendeid rahvusvaheliste konfliktide lahendamiseks, mis asendaksid sõda; see näibki olevat kõige pakilisem probleem, mis rahvusvahelisel kogukonnal järgnevalt lahendada tuleb.