III
PEATÜKK
AASTA 1989
22. Lähtudes äsja kirjeldatud
ja entsüklikas Sollicitudo rei socialis üksiasjalikult käsitletud maailmasituatsioonist,
on mõistetav viimaste aastate sündmuste ootamatu ja paljulubav areng. Nende
kulminatsiooniks võib pidada 1989. aasta sündmusi Kesk- ja Idaeuroopa maades,
ent ajaliselt ja geograafiliselt on need palju laiema ulatusega. Kaheksakümnendate
aastate jooksul varisevad mõningates Ladina-Ameerika, aga ka Aafrika ning Aasia
maades üksteise järel kokku diktatuurid ja survereziimid; teisal algab raske
kuid edukas üleminek demokraatlikumatele ja õiglasematele poliitilistele
struktuuridele. Kaaluka, isegi otsustava panuse on andnud Kirik, võttes
enesele kohustuse toetada ja kaitsta inimõigusi: ideoloogiast
läbiimbunud keskkonnas, kus kuulumine erinevatesse rühmitustesse hägustas
üldise inimväärikuse teavustamist, õpetas Kirik lihtsalt ja jõuliselt, et iga
inimene, millised ka poleks tema isiklikud veendumused, kannab eneses Jumala
kujutist ning väärib seega lugupidamist ja austust. Rahva enamik on end selles
kinnituses ära tundnud ning see on mõjutanud neid otsima inimväärikusele
vastavaid võitlusvorme ja poliitiliste probleemide lahendusi.
Sellest ajaloolisest protsessist on võrsunud
uued demokraatiavormid, mis annavad lootust muudatusteks ebakindlates
poliitilistes ja sotsiaalsetes struktuurides, millel lisaks majanduslikele
vapustustele ja tõsistele sotsiaalsetele konfliktidele lasuvad ebaõigluse ja
vihkamise rasked ahelad. Tänades koos kogu Kirikuga Jumalat selle sageli
kangelasliku tunnistuse eest, mille paljud hingekarjased, terved kogudused,
kristlased ise ja teised hea tahte inimesed andsid nendes rasketes oludes,
palun ma ühtlasi, et ta toetaks kõikide pingutusi, mis on suunatud parema
tuleviku ehitamisele. Ent vastutus selle eest ei lasu ainult nimetatud maade
kodanikel, vaid kõikidel kristlastel ja hea tahtega inimestel. On oluline
näidata, et nende rahvaste keerukaid probleeme saab lahendada dialoogi ja
solidaarsuse teel, välistades võitluse vastase hävitamiseks sõja abil.
|