25. 1989. aasta sündmused
annavad tunnistust edust, mida toob läbirääkimistahe ja evangeelne vaim vastase
ees, kes on otsustanud end mitte siduda moraalsete põhimõtetega; need sündmused
on hoiatuseks kõigile, kes poliitilise realismi nimel püüavad õiguse ja moraali
poliitikast välja tõrjuda. Mõistagi nõudis 1989. aasta muudatustele viinud
võitlus mõtteselgust, mõõdutunnet, kannatusi ja ohvreid; teatud mõttes sündis
see võitlus palvest ja oleks olnud mõeldamatu piiritu usalduseta Jumala, ajaloo
Isanda vastu, kelle kätes on inimeste südamed. Vaid ühendades oma kannatused
tõe ja vabaduse eest Kristuse kannatustega ristil, saab inimene korda saata
rahu ime ja on võimeline leidma sageli nii ahta raja kurjale alistuva väikluse
ja vägivalla vahel, mis seda kurja kahekordistab, pettes end lootusega seda
võita.
Ent ei tohi unustada ka arvukaid tingimusi,
mille raames üksikisiku vabadus teostuma peab; kahtlemata mõjutavad need
vabadust, ent ei alista seda; nad muudavad vabaduse teostamise kergemaks või
raskemaks, kuid nad ei saa seda hävitada. Inimese vabadusel rajanevat loomust
ei ole õigust ignoreerida, ja seda mitte ainult eetilistel kaalutlustel vaid
see pole praktiliselt ka võimalik. Kus iganes on ühiskond niimoodi
organiseeritud, et ilma põhjuseta kärbitakse või koguni hävitatakse kogu see
valdkond, milles vabadust seaduslikult realiseeritakse, on tulemuseks
ühiskondliku elu järk-järguline lagunemine ja kokkuvarisemine.
Pealegi kannab vabaduse jaoks loodud inimene
eneses pärispatu haava, mis tõmbab teda lakkamatult kurja poole ja muudab
lunastuse tema jaoks hädavajalikuks. See doktriin ei ole mitte ainult kristliku
ilmutuse oluline osa, vaid ta kannab eneses suurt selgituslikku jõudu,
kuivõrd aitab paljuski mõista inimtegelikkust. Inimene püüdleb hea poole, kuid
ta on võimeline ka kurjaks; ta võib tõusta kõrgemale oma vahetust huvist ja
ometi sellega seotuks jääda. Ühiskondlik kord on seda kindlam, mida enam ta
selle asjaoluga arvestab ja väldib isiklike huvide vastandamist ühiskonna kui
terviku huvidele; püüdes selle asemel leida teid nende viljakaks ühitamiseks.
Tõepoolest, seal, kus isiklik huvi on vägivaldselt alla surutud, asub selle
kohale bürokraatliku kontrolli rusuv süsteem, mis kuivatab initsiatiivi ja
loovuse allikad. Kui inimesed usuvad end valdavat täiusliku ühiskonnakorralduse
saladust, mis muudab kurja täiesti ohutuks, arvavad nad võivat kasutada selle
realiseerimiseks mistahes vahendeid, isegi vägivalda ja valet. Poliitika muutub
siis "sekulaarseks religiooniks", mis ekslikult usub end suutvat
ehitada paradiisi siin ilmas. Kuid mitte ühtegi poliitilist ühiskonda, millel
on oma autonoomia ja seadused, [55] ei saa iial segi ajada
Jumalariigiga. Evangeeliumi tähendamissõna heast seemnest ja umbrohust (vt. Mt 13,24-30
ja 36-43) õpetab selgelt, et ainult Jumal saab eraldada Kuningriigi pojad kurja
poegadest ning et see kohtumõistmine toimub aegade lõpus. Pretendeerides
sellisele kohtumõistmisele juba praegu, seab inimene end Jumala asemele ja
astub vastu tema kannatlikkusele.
Kristuse ohvri läbi ristil on Jumalariik ühe
korraga ja alatiseks kätte võidetud; sellest hoolimata nõuab kristlase seisund
võitlust kiusatuse ja kurja jõudude vastu. Alles ajaloo lõpul tuleb Issand oma
suures aus viimset kohut mõistma (Mt 25,31), looma uusi taevaid ja uut maad
(vt. 2 Pe 3,13; Ilm 21,1); ent kuni kestab aeg, käib hea ja kurja võitlus
inimese hinges.
Kõigel sellel, mida pühakiri meile õpetab
Jumalariigi teedest, on oma mõju ajalike ühiskondade elule, mis - nagu
nimetuski ütleb - kuuluvad ajalikku reaalsusse koos kõige selles sisalduva
ebatäiusliku ja mööduvaga. Jumalariik, olles maailmas, ent olemata maailmast,
valgustab inimühiskonna korda, sellal kui armu vägi sellesse tungib ja seda
elavdab. Nii mõistetakse paremini inimväärika ühiskonna vajadusi, kaotatakse
hälbed, kinnitatakse söakust tegutseda hea nimel. Sellele ülesandele,
inimtegelikkuse evangeelsele hingestamisele, on kutsutud kõik kristlased ja
eriti ilmikud üheskoos kõigi hea tahte inimestega. [56]
|