31. Kui õpetus õigusest
omandile ja hüvede üldisest otstarbest meie aega silmas pidades üle lugeda,
võib küsida, kust pärinevad hüved, mis hoiavad alal inimese elu, rahuldavad tema
vajadusi ja on tema õiguste objektiks.
Kõige hea esmaseks lähtekohaks on Jumala enese
tegu, kes lõi maa ja inimese ja andis maa inimesele, et ta valitseks selle üle
oma tööga ja tunneks rõõmu selle viljadest. (vt. 1 Mo 9,28-29) Jumal andis maa
kogu inimsoole, et maa elataks kõiki selle liikmeid kedagi välistamata või
eelistamata. Siin ongi maapealsete hüvede üldise otstarbe juured. Maa oma
viljakusega ja võimega rahuldada inimese vajadusi on Jumala esimene and inimese
elu alalhoidmiseks. Kuid maa ei kingi oma vilju ilma inimese erilise vastuseta
Jumala annile, s.t. ilma tööta: tänu oma tööle, kasutades oma mõistust ja
vabadust, valitseb inimene maa üle ja teeb sellest enesele väärilise eluaseme. Sel moel teeb ta
enda omaks selle osa maast, mille ta allutab töö läbi. See ongi eraomandi
lähtekohaks. Loomulikult lasub inimesel ka vastutus mitte takistada teisi
inimesi saamast oma osa Jumala annist; ta peab teistega koos töötama, et
ühiselt valitseda kogu maa üle .
Ajaloos on need kaks, töö ja maa,
olnud alati igasuguse inimühiskonna aluseks. Ent mitte alati ei ole nad
omavahel samas seoses. Kunagi näis maa loomulik viljakus olevat, ja
tegelikult oligi, rikkuse olulisim osa, töö oli aga sellele viljakusele abiks
ja toeks. Meie päevil muutub iga päevaga üha tähtsamaks inimtöö osa,
kuna selle abil luuakse materiaalseid ja mittemateriaalseid rikkusi; lisaks
saab ilmseks, et iga inimese töö on oma loomult seotud teiste inimeste tööga.
Täna tähendab töötamine rohkem kui kunagi varem koos teistega töötamist
ja teiste jaoks töötamist; see tähendab teha midagi kellegi jaoks. Töö
on seda viljakam, mida paremini tunneb inimene maa produktiivseid jõude ja
mõistab nende inimeste vajadusi, kelle heaks ta töötab.
|