33. Ometi tuleb osutada ka sellise arenguga seotud ohtudele ja probleemidele. Tegelikult pole paljudel inimestel, võib-olla suuremal osal neist, vahendeid, mis lubaksid neil edukalt ja inimvääriliselt lülituda ettevõtluse süsteemi, kus tööl on tõeliselt keskne koht. Neil ei ole võimalust omandada alusteadmisi, mis võimaldaksid neil väljendada oma loovust ja arendada võimeid. Samuti puudub neil võimalus lülituda tutvuste ja suhtlemisvõrku, kus need võimed leiaksid hindamist ja kasutamist. Kokkuvõttes, kui neid ka otseselt ei ekspluateerita, on nad suures osas tõrjutud ja majanduslik areng käib nii-öelda üle nende peade, kui see koguni ei kitsenda neile ainsana elatusvahendeid andnud traditsioonilise majanduse niigi ahtat tegevusvälja. Võimetuna konkureerima uutel meetoditel toodetud kaupadega, mis vastavad paremini vajadustele, mida varem rahuldati traditsioonilise korralduse raames, meelitatud kättesaamatu külluse särast ning samas tõugatuna viletsusest, täidavad need inimesed kolmanda maailma linnu, kus nad sageli kaotavad oma kultuurilised juured ning jäävad ähvardava ebakindluse hooleks, vähimagi võimaluseta teistega ühineda; nende inimväärikust ei tunnustata ning vahel püütakse neid ajaloost kõrvaldada surudes neile peale inimväärikusele vastukäivaid rahvastikukontrolli vorme.

Paljud teised inimesed elavad - küll mitte täiesti tõrjutuna - tingimustes ja piirkondades, kus esmatähtis on võitlus kõige hädavajalikuma eest ja kus ikka veel on täies elujõus algkapitalismile omased reeglid, mis ei jää oma "julmuselt" alla industrialiseerimise segaste algusaegade kõige süngematelegi hetkedele. Teistel juhtudel on majandusliku edenemise keskseks elemendiks ikka veel maa ja need, kes seda harivad, on omamisest kõrvalejäetutena surutud poolorjanduslikesse tingimustesse. [⁷¹] Neil juhtudel võib tänapäeval, nagu Rerum novarumi ajalgi, rääkida ebainimlikust ekspluateerimisest. Hoolimata enamarenenud ühiskondades toimunud olulistest muutustest, pole kapitalismi inimlikud puudused ja neist tulenev asjade võim inimeste üle kaugeltki kadunud; enamgi veel, vaeste jaoks on materiaalsete hüvede puudusele lisandunud teadmiste ja hariduse puudus, mis takistab neil end vabastamast oma alandavast alluvusseisundist.

Õnnetuseks vaevleb enamus "kolmanda maailma" elanikest ikka veel sellistes tingimustes. Oleks aga ebatäpne mõista "kolmandat maailma" vaid geograafilises tähenduses. Selle "maailma" teatud piirkondades ja teatud sotsiaalsetes sektorites on käivitatud arenguprotsessid, mis tuginevad mitte niivõrd materiaalsete kuivõrd "inimressursside" väärtustamisele.

Mitte eriti kaua aega tagasi väideti, et vaesemate maade areng sõltub nende kõrvalejätmisest maailmaturust ja nende lootusest tulla toime oma jõududega. Viimaste aastate kogemus on aga näidanud, et kõrvaletõmbunud maad on kannatanud seisaku ja taandarengu all, samal ajal kui need, kellel õnnestus rahvusvahelisel tasemel lülituda üldisesse ärisuhete võrku, on edasi arenenud. Peamiseks probleemiks näib seega olevat saavutada õiglane pääs rahvusvahelisele turule, mis oleks rajatud mitte ainult ühe poole huvidega arvestavale looduslike ressursside ekspluateerimise printsiibile vaid pigem inimressursside väärtustamisele. [⁷²]

Kuid mõned "kolmandale maailmale" iseloomulikud aspektid ilmnevad ka arenenud maades, kus tootmis- ja tarbimisviiside pidev muutumine vähendab juba omandatud teadmiste ja erialase kogemuse väärtust ning nõuab pidevat pingutust ümberõppimiseks ja kohanemiseks. Need, kes ei suuda ajaga sammu pidada, võivad kergesti kõrvale jääda; niisamuti vanad inimesed, noored, kes ei suuda leida oma kohta ühiskonnas ning üldiselt kõige nõrgemad ja nn. "neljas maailm". Sellistes tingimustes on ka naiste olukord kõike muud kui kerge.