41. Marksism kritiseeris kodanlikke kapitalistlikke ühiskondi, süüdistades neid inimese elu muutmises kaubaks ja selle võõrandamises. See etteheide põhineb kahtlemata ekslikul ja ebarahuldaval võõrandumiskontseptsioonil, mis on tuletatud ainuüksi tootmis- ja omandisuhete sfäärist, andes talle seega materialistliku aluse ning lisaks eitades turusuhete seaduslikkust ja positiivset tähendust isegi neile eriomases valdkonnas. Niimoodi jõuab marksism kinnituseni, et võõrandumist saab kõrvaldada ainult kollektivistlikus ühiskonnas. Ent sotsialistlike maade ajalooline kogemus näitas, et kommunism ei kõrvalda võõrandumist, vaid pigem suurendab seda, lisades hädavajalike hüvede puuduse ning majandusliku ebaefektiivsuse.

Lääne ajalooline kogemus omakorda näitab, et kuigi võõrandumise marksistlik analüüs ja põhjendamine on vale, on võõrandumine koos tõelise elumõtte kadumisega ka lääne ühiskondades täiesti olemas. See ilmneb tarbimise tasandil, kus inimene püütakse pealiskaudse ja võltsi rahulduse võrku selle asemel, et aidata tal tõeselt ja konkreetselt kogeda oma inimsust. Võõrandumine ilmneb ka töös, kui viimane on korraldatud vaid võimalikult suurema tootlikkuse ja sissetuleku saamiseks, tundmata muret selle üle, kas tööline oma töö läbi end inimesena rohkem või vähem teostab, sedamööda kuidas kasvab tema osalus tõeliselt solidaarses kogukonnas või tema isoleeritus teravas majanduslikus konkurentsis ja vastastikuses hoolimatuses ning kus temasse suhtutakse üksnes kui vahendisse, mitte kui eesmärki.

Võõrandumiskontseptsioon tuleb asetada taas kristlikule positsioonile, vastavalt millele on inimese vahendid ja eesmärgid selles ümber pööratud: kui inimene ei tunnusta ei eneses ega teises isiksuse väärtust ja suurust, ei saa ta tunda rõõmu oma inimsusest ega astuda nendesse solidaarsus- ja osadussuhetesse teiste inimestega, mille jaoks Jumal ta on loonud. Tõepoolest, iseenda vaba andmise läbi saab inimene tõeliselt selleks, kes ta peab olema. [⁸¹] See andmine saab võimalikuks tänu inimese olemuslikule transtsendeerumisvõimele. Inimene ei saa pühenduda pelgalt inimlikule tegelikkuse ümberkorraldamisele, abstraktsetele ideedele või võltsidele utoopiatele. Isiksusena võib ta end anda teisele inimesele või teistele inimestele, ja lõpuks Jumalale, kes on tema olemise autor ja võib ainsana tema eneseandmise täielikult vastu võtta. [⁸²] Inimene on võõrandunud, kui ta keeldub ületamast iseennast ja läbi elamast eneseandmise kogemust, oma lõpliku eesmärgi, Jumala poole orienteeritud tõelise inimkogukonna loomise kogemust. Ühiskond on võõrandunud, kui ta oma sotsiaalse korralduse, tootmise ja tarbimise vormidega raskendab selle anni toomist ning inimestevahelise solidaarsuse kujunemist.

Lääne ühiskonnas on otsene ekspluateerimine ületatud, vähemalt nendes vormides, mida analüüsis ja kirjeldas Karl Marx. Siiski ei ole võõrandumisest üle saadud mitmetes ekspluateerimisvormides, kus inimesed kasutavad üksteist vastastikku ära kasu saamiseks, ning, rahuldades üha rafineeritumalt oma teisejärgulisi ning erivajadusi, muutuvad kurdiks peamiste ja tõeliste vajaduste suhtes, mis aga peavad reguleerima ka teiste tarvete rahuldamist. [⁸³] Inimene, kes püüab vaid omada ja nautida ega ole enam võimeline valitsema oma instinkte ja kirgi ning neid kuulekuses tõele allutama, ei saa olla vaba. Kuulekus tõele Jumala ja inimese kohta on vabaduse esmane tingimus. Lubab ju see kohandada oma vajadusi, soove ja teid nende rahuldamiseks vastavalt väärtuste õigele hierarhiale, nii et asjade omamine oleks talle vahend kasvamiseks. Seda kasvamist võib takistada massikommunikatsioonivahenditega manipuleerimine, mis hästiorganiseeritud püsivusega sunnivad peale harjumusi ja ühiskondliku arvamuse muutusi, ilma et oleks võimalik kritiseerida eeldusi, millel need rajanevad.