V PEATÜKK
RIIK JA KULTUUR

44. Leo XIII oli teadlik teravast vajadusest õige riigiteooria järele, millest otseselt tuleneks inimtegevuse areng, edenemine vaimsetes ja materiaalsetes asjades, mis on ühtviisi hädavajalikud. [⁸⁹] Seetõttu näitab ta Rerum novarumi ühes lõigus ühiskonna ülesehitust rajanevat kolmel võimul: seadusandlikul, täidesaatval ja kohtuvõimul, mis oli uudne tolleaegses Kiriku õpetuses. [⁹⁰] Selline käsitlus peegeldab realistlikku arusaamist inimese ühiskondlikust loomusest, mis nõuab kõikide inimeste vabaduste kaitsmist vastavate seaduste abil. Seepärast on parem , kui igasugune võim on tasakaalustatud teiste võimude ja teiste volitustega, mis hoiavad teda õigetes raamides. See on "õigusriigi" põhimõte, kus ei valitse mitte inimese meelevaldne tahe, vaid seadused.

Kaasajal on antud kontseptsioonile vastandunud totalitarism, mis oma marksistlik-leninlikul kujul leiab, et mõned inimesed on - ühiskonna arenguseaduste sügavama tundmise või oma erilise klassikuuluvuse ja läheduse tõttu ühiskondliku teadvuse tõelistele allikatele - eksimatud ja võivad seega võtta enesele kogu võimutäiuse. Tuleb lisada, et totalitarism sünnib objektiivses mõttes tõe eitamisest: kui ei ole transtsendentset tõde, millele alludes inimene saavutab oma täieliku identiteedi, siis ei ole ühtegi kindlat printsiipi, mis tagaks inimestevahelised õiglased suhted. Klassi-, grupi- või rahvushuvid vastandavad inimesi paratamatult üksteisele. Kui ei tunnistata mingit transtsendentset tõde, võidutseb võimu jõud ja igaüks püüab maksimaalselt kasutada oma huvide või arvamuste maksmapanemiseks tema käsutuses olevaid vahendeid teiste õigusi arvestamata. Inimesest hoolitakse ainult sedavõrd, kuivõrd teda saab kasutada oma egoistliku ülemvõimu kehtestamiseks ära kasutada saab. Niisiis tuleb kaasaegse totalitarismi juuri näha inimese transtsendentse väärikuse eitamises: inimene on nähtamatu Jumala nähtav kujutis ja seetõttu oma loomu poolest selliste õiguste subjekt, mida keegi ei tohi väärata, ei üksikisik, grupp, klass, riik ega rahvus. Ka mingi ühiskondlik enamus ei tohi end vähemusele peale suruda, seda kõrvale tõrjuda, ahistada, ekspluateerida või püüda seda hävitada. [⁹¹]