48. Need üldise iseloomuga arutlused kehtivad ka riigi ülesannete kohta majandusvallas. Majandustegevus, eriti selles osas, mis puudutab turgu, ei saa areneda seda korraldavate seaduste, juriidiliste ja poliitiliste normide puudumisel. See eeldab, vastupidi, isikuvabaduse ja omandi puutumatust, aga ka stabiilset raha ja usaldusväärseid riigiteenistujaid. Seega on riigi peamine ülesanne tagada kindlustunne, nii et tööline kui asjade valmistaja võiks nautida oma töö vilju ning saada seega uut indu teha oma tööd edukalt ja ausalt. Üks põhilisi takistusi arengule ja majanduskorraldusele on turvatunde puudumine, millega kaasneb riigivõimude korruptsioon ja ebakõlbeliste rikastumisteede kasutamine ning kerge kasumi taotlemine illegaalse või puhtalt spekulatiivse tegevuse abil.

Edasi on riigi kohuseks jälgida ja suunata inimõiguste rakendamist majandusvallas; ometi ei lasu sel alal esmane kohustus mitte riigil, vaid ühiskonda moodustavatel üksikisikutel ja mitmesugustel ühendustel. Riik ei saakski otseselt tagada kõikide kodanike õigust tööle, kontrollimata kogu majanduselu ja kammitsemata üksikisiku algatusvabadust. Ometi ei tähenda see, et riigil pole selles vallas mingit vastutust, nagu seda väidavad need, kes on reeglite täieliku puudumise poolt majandusvallas. Riik peab ettevõtete tegevust toetama luues tingimused töövõtuks, et nende tegevust stimuleerida, kui see osutub ebapiisavaks ja toetada kriisiperioodidel.

Seepärast on riigil õigus sekkuda, kui monopolid seavad takistavaid tingimusi ja pidurdavad arengut. Kuid peale arengut toetava ja suunava rolli võib riik erandlikes olukordades täita ka asendavat funktsiooni,, kui ühiskonna mingid osad või majandussektorid, mis on liiga nõrgad või alles kujunemisjärgus, ei ole oma ülesannete kõrgusel. Selline asendav tegevus, mida õigustab hoolitsus ühise hüve eest, peab olema nii lühiajaline kui võimalik, et neilt gruppidelt või ettevõtetelt mitte alatiseks võtta neile kuuluvat pädevust ja et mitte üleliia laiendada riigi sekkumist, kahjustades majanduslikku või kodanikuvabadust.

Viimasel ajal on riigi tegevuse antud valdkond niivõrd laienenud, et on tekkinud omamoodi uus riigitüüp, "külluse- või heaoluriik". Sellised muutused on mõnes riigis üha enam aset leidnud, et tulla toime paljude vajaduste ja puudustega, astudes samme inimväärikusega sobimatu vaesuse ja kitsikuse vastu. Ent pole puudunud ka liialdused ja kuritarvitused, mis just viimastel aastatel on kutsunud esile terava kriitika ka "hoolekanderiigiks" kutsutud heaoluriigi aadressil. "Hoolekanderiigi" puudused ja moonutused tulenevad riigi kohustuste ekslikust mõistmisest. Ka selles valdkonnas tuleb järgida subsidiaarsuse printsiipi: ühiskonna kõrgem tase ei tohi sekkuda madalama taseme siseellu, jättes selle ilma vastutusest; pigem peab ta seda vajaduse korral toetama ja aitama, et selle tegevus oleks kooskõlas ühiskonna teiste osadega pidades silmas ühiseid hüvesid. [¹⁰⁰]

End otseselt vahele segades ja võttes seega ühiskonnalt vastutustunde, surub "hoolekanderiik" alla ühiskondlikud ja inimlikud jõud ning laiendab riigiaparaati, mida suunab pigem bürokraatlik loogika kui püüd olla kodanike käsutuses; sellega kaasneb kulutuste tohutu kasv. On ilmne, et see, kes on hädasolija ligimesena puudusele lähemal, saab seda paremini mõista ja appi tõtata. Lisagem, et teatud liiki vajadused nõuavad mitte ainult materiaalset vastust vaid sügavamate inimlike tarvete rahuldamist. Mõelgem ka põgenike, immigrantide, hüljatute, vanurite või haigete ja kõigi nende olukorrale, kes vajavad erilist abi, nagu näiteks toksikomaanid: kõigile inimestele, keda meditsiinilise abi kõrval saab tõhusalt abistada vaid siira vennaliku toetuse pakkumisega.