49. Selles vallas on Kirik, ustavana Kristuse, oma rajaja käsule, oma tegevusega alati kohal olnud, andes hädasolijatele materiaalset abi ja pidades alati silmas, et neid seejuures ei alandaks ega käsitletaks lihtsalt abistamise objektina, vaid et neil aidataks sellest olukorrast välja tulla, toetades nende inimväärikust. Sügava tänutundega Jumala vastu tuleb öelda, et innukas halastus ei ole Kirikust iialgi puudunud ning ilmneb tänapäeval mitmesugusel kujul ja oluliselt kasvanult. Eriliselt väärib märkimist vabatahtlik abi, mida Kirik igati soosib ja, kutsudes kõiki üles ühisele tööle, et seda toetada ja rohkendada, ühtlasi edendab. Et ületada tänapäeval nii levinud individualistlikku mõttelaadi, on vaja tõelist solidaarsust ja halastuse panust, mis saavad alguse perekonnas abikaasade vastastikusest toetusest ja edasi põlvkondadevahelisest hoolitsusest üksteise eest. Sel moel ilmutab perekond end ka töö- ja solidaarsusühendusena. Ometi tuleb ette, et perekond, kes otsustab täielikult vastata oma kutsumusele, jääb kõrvale riigipoolsest hädavajalikust toetusest ning tal ei jätku piisavalt vahendeid. Seega tuleb rõhutada, et on vaja täiustada poliitikat, mis on suunatud perekonnale ja seega ühtlasi ka ühiskonnale, milles perekonnal on keskne koht, aidates viimast vastavate toetuste ja mõjusate vahenditega niihästi laste kasvatamisel kui ka vanurite eest hoolitsemisel, et vältida viimaste eemaldumist perekonnast ja tugevdada sidemeid põlvkondade vahel. [¹⁰¹]

Peale perekonna täidavad olulist osa ja sõlmivad oma erilisi solidaarsussidemeid teisedki sotsiaalsed vahegrupid. Täites oma ülesannet, küpsevad kõik need grupid inimühendustena, mis justkui koovad sotsiaalset kangast, takistades sel langemast umbisikulisusesse ja muutumast nimetuks massiks, nagu seda kaasaegses ühiskonnas kahjuks üha sagedamini juhtub. Inimene elab ja ühiskonna "subjektsus" kasvab suhete võrgustikus. Tänapäeval ahistatakse inimest sageli kahelt küljelt - riigi ja turu poolt. Vahel tundub, et teda nähakse vaid kui kaupade tootjat ja tarbijat või kui riigi alamat ning unustatakse, et inimeste ühiselu eesmärgiks pole ei turg ega riik, vaid et see sisaldab oma erilist väärtust, mida nii riik kui ka turg peavad teenima. Inimene on nimelt see, kes otsib eelkõige tõde ja püüab selle järgi elada ning süvendada seda dialoogis möödunud ja tulevaste põlvkondadega. [¹⁰²]