52. Paavst Benedictus XV ja tema järeltulijad on seda ohtu selgelt mõistnud. [¹⁰⁴] Ka mina pidin äsjase dramaatilise Pärsia lahe sõja puhul kordama üleskutset: "Ei iial enam sõda!". Ei, ei iial enam sõda, mis hävitab süütuid elusid; mis õpetab tapma ja mis paiskab segi ka nande elu, kes tapavad; mis jätab endast maha püsiva vihkamise ja vaenu, muutes veelgi keerulisemaks sõja esilekutsunud probleemide õiglase lahendamise! Nii nagu riikide siseselt on lõpuks kätte jõudnud aeg, kus isiklik kättemaks ja surveabinõud on asendatud seaduse jõuga, nii nõuab aeg samasugust edasiminekut ka rahvusvahelises ulatuses. Ent ei tohi unustada, et sõja juurteks on enamasti tõsised ja reaalsed põhjused: inimestele osaks langenud ebaõiglus, seaduslike taotluste eiramine, viletsus ja manipuleerimine lootuse kaotanud inimhulkadega, kellele ei ole jäetud võimalust parandada oma olukorda rahumeelsel teel.

Seetõttu on rahu teiseks nimeks areng. [¹⁰⁵] Nii nagu sõja vältimine on kõigi kohus, peavad kõik aitama kaasa ka arenemisele. Seega nagu siseriiklikus plaanis on võimalik ja vajalik ehitada üles majandus, mis orienteeriks turu üldisele hüvele, on seda täpselt samuti vaja teha rahvusvahelises plaanis. Niisiis peavad inimesed kõvasti pingutama, et üksteist mõista ja tundma õppida ning kuulatada oma südametunnistust. See ongi see igatsetud kultuur, mis toetab usaldust vaese inimlikesse võimetesse või pigem tema valmisolekusse parandada töö kaudu oma olukorda ning anda oma panus majanduslikku õitsengusse. Kuid selleks on vaesele - olgu siis üksikisikule või riigile - vaja pakkuda tõepoolest vastuvõetavaid tingimusi. Selliste tingimuste loomine on ülemaailmse arengualase koostöö ülesanne; ühtlasi eeldab see ka teatud loobumist ülemvõimust, mis on majanduslikult enamarenenud rahvastel. [¹⁰⁶]

Sellised otsused võivad kaasa tuua olulisi muutusi väljakujunenud elustiilis, et piirata inim- ja loodusressursside raiskamist, nii et kõik inimesed ja rahvad maa peal võiksid neist piisaval määral osa saada. Sellele lisandub uute materiaalsete ja vaimsete väärtuste tunnustamine, mis lähtuvad seni veel tõrjutud rahvaste käsitööst ja kultuurist. Ainult nii saavutatakse inimlike rikkuste laienemine kõigile inimkonna liikmetele.