57. Kiriku jaoks ei tohi evangeeliumi sotsiaalne sõnum olla paljas teooria, vaid eelkõige tegutsemise alus ja motivatsioon. Sellest sõnumist innustust saanud, jagasid mõned esimestest kristlastest oma vara vaestele, näidates seega, et hoolimata erinevast sotsiaalsest päritolust on harmooniline ja solidaarne ühiselu võimalik. Evangeeliumist ammutatud jõuga on mungad sajandite jooksul maad harinud, nii mees- kui naisordude liikmed on asutanud vaestele hospitale ja varjupaiku, vennaskonnad, aga ka mehed ja naised mistahes seisusest on pühendunud halastustegevusele hädasolijate ja tõrjutute heaks veendumuses, et Kristuse sõnad "Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud," (Mt 25,40) ei pea jääma ainult vagaks sooviks, vaid peavad saama elu konkreetseks sisuks.

Enam kui kunagi varem on Kirik teadlik sellest, et tema sotsiaalne sõnum omandab autoriteedi ja usaldusväärsuse pigem tegudega antud tunnistuse kui oma kooskõlalisuse ja sisemise loogika läbi. Sellest teadmisest tuleneb ka tema eelistav valik vaeste kasuks, mis pole aga kunagi välistav või diskrimineeriv teiste gruppide suhtes. See on valik, mis peab silmas mitte ainult materiaalset vaesust; on ju täiesti selge, et just kaasaegses ühiskonnas on palju mitte ainult majandusliku vaid ka kultuurilise ja religioosse vaesuse vorme. Kiriku eriline armastus vaeste vastu, mis on tema jaoks väga oluline ja kuulub tema katkematusse traditsiooni, mõjutab Kirikut pöörduma selle maailma poole, kus hoolimata tehnilisest ja majanduslikust progressist ähvardab vaesus võtta grandioossed mõõtmed. Läänemaades esineb erineval kujul vaesust tõrjutud gruppides, vanurite ja haigete seas, konsumerismi ohvrite ja veelgi enam arvukate põgenike ja emigrantide hulgas; arengumaades võib aimata saabuvat dramaatilisi kriise, kui rahvusvahelisel tasemel ei võeta õigeaegselt tarvitusele kooskõlastatud abinõusid.