II PEATÜKK
PÖÖRDUDES TÄNASTE " UUTE ASJADE" POOLE

12. Rerum novarumi aastapäeva tähistamine ei oleks täielik, kui me ei heidaks ühtlasi pilku tänasele olukorrale. Juba oma põhiolemuselt annab dokument aluse selliseks mõtiskluseks, sest ajaloosündmuste kirjeldus ning sellel põhinev tulevaste aegade etteaimamine on imelisel kombel täiesti õige ja täpne nagu nähtub entsüklikale järgnenust.

Eriti kinnitasid seda 1989. aasta lõpukuudel ja 1990. aasta alguses asetleidnud poliitilised sündmused. Neid sündmusi ning neile järgnenud radikaalseid ümberkorraldusi saab seletada vaid eelnevate olude läbi, mis teatud mõttes kristalliseerisid või andsid konkreetse kuju Leo XIII ettekuulutustele ning üha rahutumakstegevatele märkidele, millele osutasid tema järeltulijad. Tõepoolest, paavst Leo XIII nägi kõikides aspektides - nii poliitlises, majanduslikus kui ka sotsiaalses - ette tollal teatud ühiskondliku filosoofiana käsitletud ja enam-vähem korrapäraseks liikumiseks peetud "sotsialismi" poolt pakutud ühiskondliku korralduse negatiivseid tagajärgi. Täna võidakse imestada selle üle, et paavst alustab "töölisküsimusele" tollal pakutud lahenduste kritiseerimist "sotsialismist" ajal, mil see ei eksisteeri veel, nagu hiljem, tugeva ja võimsa riigi kujul, mille käsutuses on kõik vahendid ja ressursid. Ometi hindas paavst täiesti õigesti ohtu, et tolleaegse "töölisküsimuse" näiliselt samavõrd lihtne kuivõrd radikaaalne lahendus tõmbab rahvahulgad enese poole. See ilmneb veelgi selgemalt kui vaadelda seda kohutava ebaõigluse taustal, milles asusid äsja tööstusliku arengu teele asunud rahvaste proletaarsed massid.

Siinkohal tuleb esile tuua kaks asja: esiteks hämmastav selgus, millega nähti läbi proletaarlaste, nii meeste kui ka naiste ja laste tegelik olukord kogu selle koleduses; teiseks sugugi mitte väiksem läbinägelikkus, millega on tabatud halb selles lahenduses, mis vaeste ja rikaste osa justkui vahetades tõi tegelikult hoopis kahju neile, keda taheti aidata. Seega osutus ravim halvemaks kui häda. Määratledes tolleaegse sotsialismi olemuse eraomandi allasurumisena, tabas Leo XIII otse probleemi tuuma.

Tema sõnad väärivad tähelepanelikku ülelugemist: "Et ravida seda pahet nõuavad sotsialistid, õhutades vaestes kadedust rikaste vastu, hüvede eraomanduse hävitamist ning selle asemel üksikisikute hüvede kõigile ühiseks muutmist ... Ent nende meetod on konflikti lõpetamiseks sedavõrd sobimatu, et kannatada saaks tööliskond ise; pealegi on see ülimalt ebaõiglane, kuna toob kaasa vägivalla seaduslike omanike vastu, moonutab riigi funktsioone ja viib riigid täielikku kaosesse." [³⁹] Ei saakski täpsemalt osutada pahedele, mida toob kaasa seda liiki sotsialismi kehtestamine, mis täielikult haarab riigi kui institutsiooni ja mida hiljem on hakatud nimetama "tegelikuks sotsialismiks".