13. Ettevõetud probleemi sügavamalt uurides ja arvestades ka entsüklikates Laborem exercens ja Sollicitudo rei socialis öeldut, tuleb lisada, et "sotsialismi" põhiline viga on antropoloogilise iseloomuga. Selles käsitletakse inimest vaid lihtsa elemendina, osakesena sotsiaalses organismis, nii et üksikisiku hüve on täielikult allutatud sotsiaalse ja majandusliku mehhanismi funktsioneerimisele; samal ajal peetakse teiselt poolt võimalikuks, et seesama üksikisiku hüve saab eksisteerida temapoolse vaba valikuta ning arvestamata tema vastutust hea ja kurja palge ees. Sel moel taandatakse inimene ühiskondlike ja majanduslike suhete kogumile ning ühtlasi kaob arusaam isikust kui mistahes moraaliotsustuse vabast subjektist, kes just nende otsustuste läbi ehitab ühiskondlikku korda. Sellest ekslikust inimesekäsitlusest tuleneb isikuvabaduse piire ja tingimusi määrava õiguse moonutamine, nagu ka eraomandi eitamine. Tõepoolest, kui inimene on täielikult ilma jäetud kõigest, nii et ta ei saa midagi "omaks" nimetada, ning ka võimalusest teenida elatist oma vaba tööga, hakkab ta sõltuma ühiskondlikust mehhanismist ja neist, kes seda kontrollivad: see muudab raskemaks inimese eneseväärikuse teadvustamise ja takistab seega tõelise inimühiskonna ülesehitamist.

Vastupidiselt eelnevale tuleneb kristlikust inimesekäsitlusest paratamatult tõene arusaam ühiskonnast. Rerum novarumi ja Kiriku sotsiaalõpetuse järgi ei ammendu inimese ühiskondlik loomus riigis, vaid realiseerub mitmesugustes vahepealsetes ühendustes alates perekonnast kuni majanduslike ja sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste ühendusteni, mis lähtuvad inimloomusest, ja millel on - alati üldise hüve raames - oma autonoomia. Seda ma nimetangi "ühiskonna subjektiivsuseks", mis koos üksikisiku subjektiivsusega hävitati "tegeliku sotsialismi" poolt. [⁴⁰]

Kui nüüd edasi küsida, kust tuleneb see ekslik arusaam inimese ja ühiskonna "subjektiivsusest", tuleb vastata, et selle esmapõhjuseks on ateismi levik. Inimene saab oma transtsendentsest väärikusest teadlikuks vaid vastates asjade olemuses sisalduvale Jumala kutsele. Iga inimene peab andma sellele vastuse, milles seisneb tema inimsuse kõrgeim aste ja mitte mingi sotsiaalne mehhanism või kollektiivne subjekt ei saa teda selles asendada. Kui tõesti eitatakse Jumala olemasolu, võetakse inimeselt tema alus; seega lammutatakse ühiskondlik kord selleks, et seda taas üles ehitada, eirates täielikult inimese tahet ja väärikust.

Ateism, millest me räägime, on tihedalt seotud valgustusliku ratsionalismiga, mis käsitleb inimtegelikkust mehhanistlikult. Sel moel keeldutakse lõplikult tunnustamast inimese tõelist suurust ning ühtlasi tema transtsendentsust asjademaailma suhtes, seda vastuolu, mida ta tunneb oma südames, heideldes täiusliku headuse igatsuse ning suutmatuse vahel seda saavutada, eriti aga sellest tulenevat vajadust pääsemise järele.