19. Kuid Teise maailmasõja lõpul on selline edasiminek inimeste teadvuses alles kujunemisjärgus; tähelepanu köidab hoopis kommunistliku totalitarismi levik enam kui pooles Euroopas ja mitmetes teistes maailmajagudes. Sõda, mille ülesandeks peeti üksikisikute vabaduse ja rahvaste õiguste taastamist, lõpeb eesmärke saavutamata; veelgi enam, paljudele rahvastele, eriti nendele, kes kõige enam kannatada said, langeb osaks just vastupidine. Võib öelda, et tekkinud olukord on põhjustanud erinevaid reaktsioone.

Mitmel maal ja mitmel alal tehakse pingutusi, et ehitada pärast sõjahävitusi üles demokraatlik ühiskond, mis oleks rajatud sotsiaalsele õiglusele ja jätaks kommunismi ilma ekspluateeritud ja rõhutud masside jõust ja ihast uute asjade järele. Taoliste katsete puhul püütakse enamasti säilitada vabaturu mehhanisme, tagades raha ja ühiskondlike suhete stabiilsuse kaudu tingimused, kus toimuks püsiv ja eluterve majanduslik juurdekasv, kus inimesed võiksid oma tööga endale ja oma lastele paremat tulevikku ehitada. Samal ajal püütakse vältida turumehhanismide muutumist ühiskondliku elu ainsaks lähtekohaks ning tahetakse need allutada avalikkuse kontrollile, viies seeläbi ellu maiste hüvede üldise otstarbe põhimõtet.

Tööpakkumiste rohkus, sotsiaalkindlustuse usaldusväärne süsteem, mis kannab hoolt ka ametiõppe eest, ühingute moodustamise vabadus ning ametiühingute aktiivne tegevus, tagatised tööpuuduse korral, demokraatlikud vahendid ühiskondlikus elus osalemiseks - kõik see peaks vabastama töö "kauba" staatusest ning täielikult tagama selle väärikuse kaitsmise.

Lisaks on olemas teised ühiskondlikud jõud ja liikumised, mis osutavad marksismile vastupanu "rahvusliku julgeoleku" süsteemi loomisega, mis peensusteni kontrollib kogu ühiskonda, et muuta võimatuks marksismi sisseimbumine. Nad tahavad kaitsta rahvaid kommunismi eest ülistades ja suurendades riigi võimu. Ent seda tehes riskivad nad tõsiselt selle vabaduse ja inimeste heaolu hävitamisega, mille nimel end kommunismile just vastandatakse.

Hoopis teistsugust suhtumist ja praktikat kujutab endast heaolu- või tarbimisühiskond, mis püüab marksismist jagu saada puhtalt materialismi pinnal, näidates, et vabaturule tuginev ühiskond suudab inimese vajadusi rahuldada täielikumalt kui kommunism, välistades aga, nagu seegi, vaimsed väärtused.

Ühelt poolt on õige, et selline ühiskondlik mudel näitab marksistlike katsete suutmatust ehitada uut ja paremat ühiskonda, teiselt poolt aga, kuivõrd ta eitab elu puutumatust ja moraalsete kaalutluste ülimust ent samuti õiguse ja kultuuri ning isegi religiooni tähtsust, ühineb ta marksismiga selles, et taandab inimese täielikult majandussfäärile ning materiaalsete vajaduste rahuldamisele.