25. 1989. aasta sündmused annavad tunnistust edust, mida toob läbirääkimistahe ja evangeelne vaim vastase ees, kes on otsustanud end mitte siduda moraalsete põhimõtetega; need sündmused on hoiatuseks kõigile, kes poliitilise realismi nimel püüavad õiguse ja moraali poliitikast välja tõrjuda. Mõistagi nõudis 1989. aasta muudatustele viinud võitlus mõtteselgust, mõõdutunnet, kannatusi ja ohvreid; teatud mõttes sündis see võitlus palvest ja oleks olnud mõeldamatu piiritu usalduseta Jumala, ajaloo Isanda vastu, kelle kätes on inimeste südamed. Vaid ühendades oma kannatused tõe ja vabaduse eest Kristuse kannatustega ristil, saab inimene korda saata rahu ime ja on võimeline leidma sageli nii ahta raja kurjale alistuva väikluse ja vägivalla vahel, mis seda kurja kahekordistab, pettes end lootusega seda võita.

Ent ei tohi unustada ka arvukaid tingimusi, mille raames üksikisiku vabadus teostuma peab; kahtlemata mõjutavad need vabadust, ent ei alista seda; nad muudavad vabaduse teostamise kergemaks või raskemaks, kuid nad ei saa seda hävitada. Inimese vabadusel rajanevat loomust ei ole õigust ignoreerida, ja seda mitte ainult eetilistel kaalutlustel vaid see pole praktiliselt ka võimalik. Kus iganes on ühiskond niimoodi organiseeritud, et ilma põhjuseta kärbitakse või koguni hävitatakse kogu see valdkond, milles vabadust seaduslikult realiseeritakse, on tulemuseks ühiskondliku elu järk-järguline lagunemine ja kokkuvarisemine.

Pealegi kannab vabaduse jaoks loodud inimene eneses pärispatu haava, mis tõmbab teda lakkamatult kurja poole ja muudab lunastuse tema jaoks hädavajalikuks. See doktriin ei ole mitte ainult kristliku ilmutuse oluline osa, vaid ta kannab eneses suurt selgituslikku jõudu, kuivõrd aitab paljuski mõista inimtegelikkust. Inimene püüdleb hea poole, kuid ta on võimeline ka kurjaks; ta võib tõusta kõrgemale oma vahetust huvist ja ometi sellega seotuks jääda. Ühiskondlik kord on seda kindlam, mida enam ta selle asjaoluga arvestab ja väldib isiklike huvide vastandamist ühiskonna kui terviku huvidele; püüdes selle asemel leida teid nende viljakaks ühitamiseks. Tõepoolest, seal, kus isiklik huvi on vägivaldselt alla surutud, asub selle kohale bürokraatliku kontrolli rusuv süsteem, mis kuivatab initsiatiivi ja loovuse allikad. Kui inimesed usuvad end valdavat täiusliku ühiskonnakorralduse saladust, mis muudab kurja täiesti ohutuks, arvavad nad võivat kasutada selle realiseerimiseks mistahes vahendeid, isegi vägivalda ja valet. Poliitika muutub siis "sekulaarseks religiooniks", mis ekslikult usub end suutvat ehitada paradiisi siin ilmas. Kuid mitte ühtegi poliitilist ühiskonda, millel on oma autonoomia ja seadused, [⁵⁵] ei saa iial segi ajada Jumalariigiga. Evangeeliumi tähendamissõna heast seemnest ja umbrohust (vt. Mt 13,24-30 ja 36-43) õpetab selgelt, et ainult Jumal saab eraldada Kuningriigi pojad kurja poegadest ning et see kohtumõistmine toimub aegade lõpus. Pretendeerides sellisele kohtumõistmisele juba praegu, seab inimene end Jumala asemele ja astub vastu tema kannatlikkusele.

Kristuse ohvri läbi ristil on Jumalariik ühe korraga ja alatiseks kätte võidetud; sellest hoolimata nõuab kristlase seisund võitlust kiusatuse ja kurja jõudude vastu. Alles ajaloo lõpul tuleb Issand oma suures aus viimset kohut mõistma (Mt 25,31), looma uusi taevaid ja uut maad (vt. 2 Pe 3,13; Ilm 21,1); ent kuni kestab aeg, käib hea ja kurja võitlus inimese hinges.

Kõigel sellel, mida pühakiri meile õpetab Jumalariigi teedest, on oma mõju ajalike ühiskondade elule, mis - nagu nimetuski ütleb - kuuluvad ajalikku reaalsusse koos kõige selles sisalduva ebatäiusliku ja mööduvaga. Jumalariik, olles maailmas, ent olemata maailmast, valgustab inimühiskonna korda, sellal kui armu vägi sellesse tungib ja seda elavdab. Nii mõistetakse paremini inimväärika ühiskonna vajadusi, kaotatakse hälbed, kinnitatakse söakust tegutseda hea nimel. Sellele ülesandele, inimtegelikkuse evangeelsele hingestamisele, on kutsutud kõik kristlased ja eriti ilmikud üheskoos kõigi hea tahte inimestega. [⁵⁶]