31. Kui õpetus õigusest omandile ja hüvede üldisest otstarbest meie aega silmas pidades üle lugeda, võib küsida, kust pärinevad hüved, mis hoiavad alal inimese elu, rahuldavad tema vajadusi ja on tema õiguste objektiks.

Kõige hea esmaseks lähtekohaks on Jumala enese tegu, kes lõi maa ja inimese ja andis maa inimesele, et ta valitseks selle üle oma tööga ja tunneks rõõmu selle viljadest. (vt. 1 Mo 9,28-29) Jumal andis maa kogu inimsoole, et maa elataks kõiki selle liikmeid kedagi välistamata või eelistamata. Siin ongi maapealsete hüvede üldise otstarbe juured. Maa oma viljakusega ja võimega rahuldada inimese vajadusi on Jumala esimene and inimese elu alalhoidmiseks. Kuid maa ei kingi oma vilju ilma inimese erilise vastuseta Jumala annile, s.t. ilma tööta: tänu oma tööle, kasutades oma mõistust ja vabadust, valitseb inimene maa üle ja teeb sellest enesele väärilise eluaseme. Sel moel teeb ta enda omaks selle osa maast, mille ta allutab töö läbi. See ongi eraomandi lähtekohaks. Loomulikult lasub inimesel ka vastutus mitte takistada teisi inimesi saamast oma osa Jumala annist; ta peab teistega koos töötama, et ühiselt valitseda kogu maa üle .

Ajaloos on need kaks, töö ja maa, olnud alati igasuguse inimühiskonna aluseks. Ent mitte alati ei ole nad omavahel samas seoses. Kunagi näis maa loomulik viljakus olevat, ja tegelikult oligi, rikkuse olulisim osa, töö oli aga sellele viljakusele abiks ja toeks. Meie päevil muutub iga päevaga üha tähtsamaks inimtöö osa, kuna selle abil luuakse materiaalseid ja mittemateriaalseid rikkusi; lisaks saab ilmseks, et iga inimese töö on oma loomult seotud teiste inimeste tööga. Täna tähendab töötamine rohkem kui kunagi varem koos teistega töötamist ja teiste jaoks töötamist; see tähendab teha midagi kellegi jaoks. Töö on seda viljakam, mida paremini tunneb inimene maa produktiivseid jõude ja mõistab nende inimeste vajadusi, kelle heaks ta töötab.