2. Kirik on ellu kutsutud
selleks, et laiendada Kristuse riiki Jumala auks üle kogu maa, teha kõik
inimesed päästva lunastuse osaliseks [4] ja suunata nende kaudu
tõepoolest kogu maailm Kristuse poole. Igasugust sellele eesmärgile suunatud
Müstilise Ihu tegevust nimetatakse apostolaadiks, mida Kirik viib ellu kõigi
oma liikmete kaudu, olgugi erineval moel; sest kristlik kutsumus on oma loomult
ka kutsumus apostolaadiks. Nagu elavas organismis ei ole ükski liige ainult
passiivne, vaid osaledes keha elus osaleb ta samal ajal ka selle tegevuses,
nõnda ka Kristuse Ihus, mis on Kirik, hoitakse kogu Ihu koos “vastavalt iga
üksiku liikme tegevusele tema mõõdu järele'', ja Kristus “teeb, et ihu kasvab
enese ülesehitamiseks'' (Ef 4,16). Veelgi enam, selles Ihus on niisugune
liikmete harmoonia ja solidaarsus (cf. Ef 4,16), et liige, mis ei aita oma
mõõdu järgi kaasa Ihu kasvule, tuleb lugeda kasutuks nii Kirikule kui
iseenesele.
Kirikus on teenimise mitmekesisus, kuid kuulutuse
ühtsus. Apostlid ja nende järeltulijad said Kristuselt ülesande õpetada,
pühitseda ja valitseda Tema nimel ja Tema väes. Kuid ka ilmikud, kes on tehtud
Kristuse preesterliku, prohvetliku ja kuningliku teenimise osalisteks, täidavad
Kirikus ja maailmas oma osa kogu Jumala rahva missioonis. [5]
Tõepoolest, nad teostavad apostolaati inimesi evangeliseerides ja pühitsedes,
aga ka püüdes läbistada ja täiustada ajalikku korda evangeelse vaimuga nii, et
nende tegevus selles valdkonnas annaks selget tunnistust Kristusest ja teeniks
inimeste päästmist. Kuna ilmikute seisusele on omane elada maailmas ja maailma
asjades, on nad Jumalast kutsutud selleks et, sütitatuna kristlikust vaimust,
teostada maailmas apostolaati “haputaigna” sarnaselt.
3. Ühendusest Kristus-Peaga
omandavad ilmikud apostolaadi kohustuse ja õiguse. Sest ristimise kaudu neid
Kristuse Müstilise Ihuga ühte liites ja kinnitamise kaudu Püha Vaimu väega
tugevdades kohustab Issand ise neid apostolaadiks. Nad pühitsetakse kuninglikku
preestriseisusesse ja pühaks rahvaks (cf. 1Pe 2,4-10) selleks, et nad kõikide
oma tegudega tooksid vaimseid ohvreid ning annaksid tunnistust Kristusest
kõikjal maa peal. Aga sakramentides, eriti pühas Armulauas jagatakse ja
toidetakse seda armastust, mis on kogu apostolaadi hing. [6]
Apostolaat teostub usus, lootuses ja
armastuses, mida Püha Vaim valab kõigi Kiriku liikmete südameisse. Veelgi enam,
armastuse käsk--suurim Issanda käskudest--ergutab kõiki kristlasi taotlema Jumala
au Tema riigi tuleku kaudu ja igavest elu kõigile inimestele, “et nad tunneksid
ära ainsa tõelise Jumala ja selle, kelle tema on läkitanud, Jeesuse Kristuse''
(cf. Jh 17,3).
Ja seepärast on kõigile kristlastele antud
õilis ülesanne töötada selleks, et kõik inimesed maa peal saaksid teada ja
võtaksid vastu jumaliku kuulutuse pääsemisest. Niisuguse apostolaadi
teostamiseks annab Püha Vaim, kes pühitseb Jumala rahvast teenimise ja
sakramentidega, usklikele erilised annid (cf. 1Ko 12,7), “jagades igaühele
eriti, nõnda nagu tema tahab'' (1Ko 12,11). Nii et kõik ja igaüks neist “teeniks
teist selle andega, mille ta on saanud'' ja oleks ise “Jumala mõnesuguse armu
heaks majapidajaks'' (cf. 1Pe 4,10) kogu Ihu ülesehitamiseks armastuses (cf. Ef
4,16).
Nende--ka kõige lihtsamate--karismade
vastuvõtmisega saab iga usklik õiguse ja kohustuse kasutada neid inimeste
hüveks ja Kiriku ülesehitamiseks nii Kirikus kui ka maailmas Püha Vaimu
vabaduses, kes “puhub, kus ta tahab'' (Jh 3,8). Seda teevad nad üheskoos vendadega
Kristuses, eriti oma karjastega, kelle ülesanne on otsustada nende karismade
ehtsuse ja õige kasutamise üle, mitte Püha Vaimu tühistamiseks, vaid selleks,
et kõike järele proovida ja head kinnitada (cf. 1Te
5,12.19.21). [7]
4. Kuna Kristus, kelle Isa
läkitas, on Kiriku kogu apostolaadi läte ja algus, siis on selge, et ilmikute
apostolaadi viljakus sõltub nende elavast ühendusest Kristusega, Issanda sõna
järgi: “Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma
minuta ei või te midagi teha!'' (Jh 15,5). Seda Kristusega tihedalt ühendatud
elu Kirikus toidavad needsamad vaimsed vahendid, mis on ühised kõigile
usklikele, eelkõige tõeline osavõtt pühast liturgiast. [8] Ilmikud
peavad neid vahendeid kasutama nii, et täites eeskujulikult oma argipäevaseid
kohustusi selles maailmas, ei lahutaks nad oma elust ühendust Kristusega, vaid
kasvaksid selles üha enam, tehes tööd Jumala tahte kohaselt. On vaja, et
ilmikud sellel teel andunult ja rõõmsa südamega pühaduses edeneksid, püüdes
targalt ja kannatlikult ületada raskusi. [9] Nende vaimsele elule
ei tohi apostli sõnade järgi olla võõrad perekonnamured ega muud maised asjad: “Ja
kõik, mida te iganes teete sõna või teoga, seda tehke kõik Issanda Jeesuse nimel,
tänades Jumalat Isa tema läbi!'' (Kl 3,17).
Selline elu nõuab usu, lootuse ja armastuse
pidevat täiustamist.
Ainult usu valguses ja Jumala Sõnast
mõtiskledes võib igaüks kõikjal ja alati tunnetada Jumalat, kelles me “elame ja
liigume ja oleme'' (Ap 17,28), otsida Tema tahet igas sündmuses, näha Kristust
igas inimeses, nii lähedases kui võõras, terve mõistusega otsustada, millist
mõtet ja väärtust sisaldavad endas maised reaalsused iseeneses ja inimese
eesmärgi suhtes.
Need, kellel on niisugune usk, elavad Jumala
laste ilmsikssaamise lootuses, meenutades Issanda risti ja ülestõusmist.
Kaitstud Kristusega Jumalas ja vabana rikkuse
orjamisest, pühenduvad nad suuremeelselt sellel maisel palverännakul igavesi
väärtusi otsides täielikult Jumala riigi laiendamisele ning maise korra
hingestamisele ja täiustamisele kristlikus vaimus. Selle elu vastuolulisuses
ammutavad nad jõudu lootusest, olles veendunud, et “sellesinase aja kannatused
ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama'' (cf. Ro 8,18).
Ajendatuna armastusest, mis pärineb Jumalalt,
teevad nad head kõigile, eriti oma usukaaslastele (cf. Ga 6,10), jättes kõrvale
“kõik kurjuse ja kõik kavaluse ja silmakirjalikkuse ja kadeduse ja kõik
keelekandmise'' (cf. 1Pe 2,1) ja tõmbavad nõnda inimesi Kristuse poole. Jumala
armastus aga, mis on “välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile
on antud'' (Ro 5,5), võimaldab ilmikutel oma elus tõeliselt väljendada
õndsakskiitmiste vaimu. Järgnedes Jeesusele ka Tema vaesuses, ärgu tundku nad
end allasurutuna maiste hüvede puudumises ega suurelistena nende külluses.
Jäljendades Kristuse alandlikkust, ärgu olgu nad auahned (cf. Ga 5,26), vaid
püüdku meeldida rohkem Jumalale kui inimestele ning olla alati valmis jätma
kõike Kristuse pärast (cf. Lk 14,26) ja kannatama tagakiusamist õigluse pärast
(cf. Mt 5,10), mõeldes Issanda sõnadele: “Kui keegi tahab minu järele tulla,
siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind'' (Mt
16,24).
Edendades omavahel kristlikku sõprust, osutavad
nad üksteisele abi igas olukorras.
See ilmikute vaimulik elu peab omandama erilise
pitseri vastavalt igaühe seisusele: abielu, perekond, abielutus või lesepõlv,
haigus, ametialane või ühiskondlik tegevus. Niisiis peab igaüks lakkamatult
arendama talle antud omadusi ja ande, mis vastavad neile tingimustele, ning
kasutama Pühalt Vaimult vastuvõetud isiklikke armusid.
Lisaks sellele peavad ilmikud, kes oma
isiklikku kutsumust järgides on astunud Kiriku poolt heaks kiidetud
ühendustesse või ühingutesse, püüdma tõeliselt omandada nendele iseloomulikke
vaimse elu erijooni.
Suhtugu nad suure lugupidamisega ka
ametioskustesse, perekonna- ja kodanikutundesse ning kõigisse sotsiaalset elu
puudutavatesse voorustesse nagu ausus, õiglus, siirus, inimlikkus, vaprus--milleta
ei ole tõelist kristlikku elu. Selle vaimsuse ja apostellikkuse täiuslikuks
näiteks on Pühim Neitsi Maarja, apostlite Kuninganna, kes elades siin maa peal
elu täis perekonnamuret ja tööd nagu kõik teisedki, oli alati tihedalt
ühendatud oma Pojaga ja aitas täiesti erilisel viisil kaasa Lunastaja tööle;
nüüd aga, võetud üles taevasse, “hoolitseb ta emalikus armastuses oma Poja
vendade eest, kes on veel palverännakul ning viibivad ohtudes ja viletsuses,
kuni nad jõuavad õndsale kodumaale.'' [10] Teda peaksid kõik
südamest austama ja tema emaliku hoolitsuse alla usaldama nii oma elu kui ka
apostolaadi.
|