5. Kristuse lunastusüritus,
mille peamiseks eesmärgiks on inimeste päästmine, hõlmab ka kogu ajaliku korra
taastamise. Seepärast on Kirik kutsutud mitte ainult tooma sõnumit Kristusest
ja Tema armust, vaid ka läbistama ja täiustama ajalikku korda evangeelse
vaimuga. Seega ilmikud, viies ellu seda Kiriku kuulutust, teostavad oma
apostolaati nii Kirikus kui ka maailmas, nii vaimulikus elus kui ka ilmalikus
korras: need kaks korda, kuigi erinevad, on samal ajal Jumala ainsas kavas
nõnda ühendatud, et Jumal ise tahab kogu maailma taasühendada Kristuses uueks
looduks, esialgu siin maa peal ja kogu täiuses viimsel päeval. Ilmik, kes on
ühtaegu nii kristlane kui ka selle maailma kodanik, peab mõlemas korras
pidevalt juhinduma ühest kristlikust südametunnistusest.
6. Kiriku kuulutus puudutab
inimeste päästmist, mis saavutatakse usuga Kristusse ja Tema armus. Niisiis on
Kiriku ja kõigi selle liikmete apostolaat suunatud eelkõige sellele, et
Kristuse sõnum sõnas ja teos teatavaks teha ja maailmale Kristuse armu
vahendada. See toimub peamiselt teenimise kaudu sõna ja sakramentidega, mis on
erilisel kombel usaldatud vaimulikele ja milles ka ilmikud peavad oma olulist
osa täitma, et saada “tõe kaastöölisteks'' (3Jh 8). Eriti selles valdkonnas
täiendavad ilmikute apostolaat ja karjasetöö teineteist.
Ilmikutel on lõputult võimalusi viia ellu
evangeliseerimise ja pühitsemise apostolaati. Kristliku elu tunnistusel enesel
ja üleloomulikus vaimus sooritatud headel tegudel on jõud inimesi kaasa tõmmata
usu ja Jumala juurde, sest Issand ütleb: “Nõnda paistku teie valgus inimeste
ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on
taevas'' (Mt 5,16).
Kuid siiski ei seisne sedalaadi apostolaat
ainult eluga tunnistamises; tõeline apostel otsib võimalust kuulutada Kristust
sõnaga nii uskmatutele, et tuua neid usule, kui ka usklikele nende õpetamiseks,
kinnitamiseks ja kirglikumale elule innustamiseks, “sest Kristuse armastus
sunnib meid'' (2Ko 5,14) ja kõigi südames peavad kõlama apostli sõnad: “Häda
mulle, kui ma armuõpetust ei kuuluta!'' (1Ko 9,16). [11]
Kuna meie ajal tekivad uued küsimused ja
levivad raskeimad eksitused, mis püüavad alusteni lammutada religiooni,
moraalset korda ja inimühiskonda ennast, on püha kirikukogu südameasjaks
julgustada ilmikuid, et igaüks vastavalt oma annetele, teadmistele ja õpetatusele
ning järgides Kiriku seisukohti, täidaks suurima hoolega oma kohust kristlike
põhimõtete kaitsmisel, selgitamisel ja õigel kasutamisel meie aja probleemides.
7. Jumala kava maailma suhtes
on, et inimesed ajalikku korda üksmeelselt üles ehitaksid ja pidevalt
täiustaksid.
Kõik, mis kuulub ajalikku korda, nagu elu- ja
perekonnahüved, kultuur, majandus, kunst ja ametialane tegevus, poliitilised
institutsioonid, rahvusvahelised suhted jmt., nende areng ja edusammud ei ole
mitte ainult abivahend inimese viimse eesmärgi saavutamisel. Neil on iseseisev
väärtus, mille Jumal on neisse pannud, vaadeldagu neid siis eraldi, iseeneses,
või kogu ajaliku korra osadena: “Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja
see oli väga hea'' (1Mo 1,31). Nende loomulik headus omandab erilise väärtuse nende
asjade suhtes inimisikuga, kelle teenimiseks nad on loodud. Viimaks on Jumalale
meeldinud ühendada kõik, nii loomulik kui üleloomulik, üheks tervikuks
Kristuses Jeesuses, nõnda “et ta kõiges saaks esikohale'' (Kl 1,18).
Sellegipoolest ei võta see määratlus ajalikult korralt selle autonoomiat, selle
eesmärke, seadusi, meetodeid ja selle tähendust inimese hüvangule. Vastupidi,
see pigem täiustab ajaliku korra tugevust ja väärtust, kohandades samal ajal
seda korda vastavaks inimese terviklikule kutsumusele siin maa peal.
Ajaloo vältel on ajalikke asju raskelt
kuritarvitatud, sest pärispatu tagajärjel langesid inimesed sageli
mitmesugustesse eksitustesse tõelise Jumala, inimloomuse ja moraalse korra
põhimõtete suhtes. Selles on kommete ja iniminstitutsioonide rikutuse ning
sageli ka inimisiksuse enda alandamise põhjus. Ka meie päevil pole vähe neid,
kes ülemäära usaldades loodusteaduse ja tehnika edusamme, kalduvad
jumalikustama ajalikke asju ja muutuvad pigem nende orjadeks kui valdajateks.
Kogu Kiriku ülesanne on pühendunult töötada selle heaks, et inimesed suudaksid
õigesti üles ehitada kogu ajalike asjade korra ja suunata see Kristuse kaudu
Jumala poole. Karjastelt oodatakse, et nad esitaksid selgelt loodu eesmärgid ja
maailma kasutamist puudutavad põhimõtted, osutaksid moraalset ja vaimulikku
abi, et ajalik kord Kristuses uueneks.
Ilmikud peavad enese peale võtma ajaliku
korra uuendamise kui neile omase teenimise ja tegutsema selles vahetult ja
kindlalt, juhituna evangeeliumi valgusest ning Kiriku seisukohtadest ja
edasikantuna kristlikust armastusest. Kodanikena peavad nad asjatundlikult ja
vastutustundega tegema koostööd kaaskodanikega, otsima alati ja kõiges Jumala
riigi õiglust. Ajalikku korda tuleb uuendada nii, et täielikult säilitades
sellele omased seadused, oleks see kujundatud vastavalt kristliku elu
kõrgematele põhimõtetele ja kohandatud erinevatele aja, koha ja rahvuslikele
tingimustele. Sellise apostolaadi ülesannete seas on erilise tähendusega kristlaste
sotsiaalne tegevus ja püha kirikukogu soovib, et see leviks tänapäeval kogu
ajalikule valdkonnale, kaasaarvatud kultuur. [12]
8. Kuigi igasuguse
apostolaadi algus ja jõud peab tulenema armastusest, on mõningad teod oma loomu
poolest siiski sobilikumad saama armastuse elavaks väljenduseks; sest Issand
Kristus tahtis, et need oleksid Tema kui Messia kuulutuse märgiks (cf. Mt
11,4-5).
Suurim käsk seaduses on armastada Jumalat
kogu südamest ja oma ligimest kui iseennast (cf. Mt 22,37-40). Selle
ligimesearmastuse käsu tegi Kristus oma käsuks ja rikastas seda uue
tähendusega, kui Ta soovis iseennast samastada vendadega kui armastuse
objektiga öeldes: “Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade
seast, seda te olete minule teinud'' (Mt 25,40). Sest võttes vastu inimloomuse,
liitis Ta teatud üleloomuliku solidaarsusega kogu inimkonna enesega, üheks
perekonnaks ja tegi armastuse oma õpilaste tunnusmärgiks, öeldes: “Sellest
tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis'' (Jh
13,35).
Nagu püha Kirik oma algaegadel, ühendades
euharistliku õhtusöömaaja agapega, ilmutas end täielikult ühendatuna
armastuses Kristuse ümber, nõnda on ta kõikidel aegadel äratuntav selle armastuse
märgi järgi. Seepärast seisab Kirikus erilise au sees halastus vaeste ja
haigete vastu, nn. halastusteod ning vastastikune abi igasuguse inimliku
viletsuse leevendamiseks. [13]
Tänapäeval, mil kommunikatsioonivahendid
töötavad üha täiuslikumalt, mil inimestevahelised vahemaad on nö. ületatud ja
kogu maakera elanikud saanud justkui ühe pere liikmeteks, on sellised
ettevõtmised ning teod muutunud veelgi möödapääsmatumateks ja kõikehõlmavamaks.
Heategevus võib tänapäeval hõlmata ja peab hõlmama kõiki inimesi ja igasuguseid
hädasid. Kõikjal, kus on inimesi, kes tunnevad puudust söögist ja joogist,
riietest, eluasemest, ravimitest, tööst, õpetusest, inimväärseks eluks
vajalikest vahenditest, kus inimesi piinavad viletsus ja haigus, kus kannatatakse
pagenduses või vangistuses, peab kristlik armastus nad üles otsima ja pühendama
neile kogu hoole, et neid oma abiga lohutada ja toetada. See kohustus lasub
eelkõige neil inimestel ja rahvastel, kes elavad suurimas
heaolus. [14]
Et selline armastuse praktika võiks olla
väljaspool igasugust kahtlust ja niisugusena ka ilmneks, tuleb näha ligimeses
Jumala kuju, kelle järgi ta on tehtud, ja Issandat Kristust, kellele tegelikult
tehakse seda, mida tehakse abivajajale. Tuleb suurima inimlikkusega austada
nende isikuvabadust ja väärikust, kes abi vastu võtavad; kavatsuste puhtust ei
tohi määrida omakasupüüdlikkus ega võimujanu; [15] eelkõige tuleb
rahuldada õiglusnõuded ja mitte pakkuda armastusannina seda, mida juba õigluse
seisukohalt võlgnetakse. Tuleb kõrvaldada kurja põhjused, mitte ainult selle
tagajärjed, abi tuleb osutada nii, et selle vastuvõtjad vähehaaval vabaneksid
välisest sõltuvusest ja suudaksid ise ennast aidata.
Nõnda siis peavad ilmikud koostöös kõigi hea
tahte inimestega sügavalt austama ja jõudumööda toetama halastustegusid ning
nii eraviisilisi kui ka ühiskondlikke, aga ka rahvusvahelisi sotsiaalse abi
ettevõtmisi--tänu millele osutatakse tegelikku abi nii üksikutele inimestele
kui ka tervetele rahvastele nende viletsuses. [16]
|