9. Ilmikud teostavad oma
mitmekülgset apostolaati nii Kirikus kui ka maailmas. Nii ühel kui teisel juhul
kerkivad apostellikuks tegevuseks esile mitmesugused valdkonnad, millest
tahaksime siinkohal meenutada tähtsamaid. Need on: kiriklikud ühendused,
perekond, noorsugu, sotsiaalne keskkond, rahvuslikud ja rahvusvahelised suhted.
Sedavõrd kuivõrd naised võtavad meie päevil üha aktiivsemalt osa kogu
ühiskondlikust elust, on väga tähtis, et kasvaks nende osa ka erinevates Kiriku
apostolaadi valdkondades.
10. Kristuse kui preestri,
prohveti ja kuninga teenimise osalistena on ilmikutel oma aktiivne osa Kiriku
elus ja tegevuses. Kiriklikes ühendustes on nende tegevus niivõrd vajalik, et
ilma selleta ei saavuta ka karjaste apostolaat oma täit tulemust. Sest ilmikud
on täis tõelist apostellikku vaimu sarnaselt nendele naistele ja meestele, kes
toetasid Paulust evangeeliumi kuulutamisel (cf. Ap 18,18-26 ja Ro 16,3). Nad
täiendavad seda, mis jääb puudu nende vendadel, ja kinnitavad nii karjaste kui
ka teiste usurahva liikmete vaimu (cf. 1Ko 16,17-18). Toidetuna tõelise
osalemisega oma koguduse liturgilises elus, tegutsevad nad innukalt selle
apostellikes töödes; nad toovad Kirikusse inimesi, kes on sellest eemaldunud,
teevad pühendunult kaastööd jumalasõna levitamisel, eriti katehiseerimisel;
tuues kaasa oma kompetentsuse muudavad nad märksa mõjusamaks hingehoolduse,
samuti Kiriku hüvede kasutamise.
Kogudus annab näitlikku eeskuju ühiseks
apostolaadiks, kogudes kõik temas leiduva inimliku mitmekesisuse üheks ja
lülitades selle Kiriku teenistusse. [17] Ilmikud peavad harjuma
tööks koguduses tihedas ühenduses oma preestritega; [18] nad peavad
tooma Kiriku ühisusse nii oma isiklikud kui ka maailma probleemid ja küsimused,
mis puudutavad inimese pääsemist, et neid ühiselt arutada ja lahendada.
Jõudumööda peavad nad toetama kirikliku pere igasugust apostolaati ja
misjonialgatust.
Lakkamatult peavad nad kasvatama oma
kuuluvustunnet piiskopkonda, mille alglüliks nad on, et olla alati valmis oma
ülemkarjase kutsel lisama jõud piiskopkondlikesse algatustesse. Veelgi enam, et
vastata linna ja maa vajadustele, ei tohi nad oma koostöös piirneda koguduse
või piiskopkonnaga, [19] vaid peavad laiendama selle
kogudustevaheliseks, piiskopkondadevaheliseks, rahvuslikuks või
rahvusvaheliseks; seda enam, et päevast päeva kasvav inimeste ja rahvaste
rändamine, vastastikuste suhete arenemine ja informatsioonivahetamise kergus ei
luba ühelgi ühiskonna osal jääda suletuks iseenesesse. Nõnda peavad nad
hoolitsema üle maakera laiali pillatud Jumala rahva vajaduste eest. Eelkõige
peavad nad oma südameasjaks võtma misjonitöö ja osutama sellele nii
materiaalset kui ka isiklikku abi. On ju kristlastele kohustuseks ja auks anda
Jumalale tagasi osa hüvedest, mis nad Temalt on saanud.
11. Nõnda nagu kõige Looja
kehtestas abieluliidu inimühiskonna alguse ja alusena ning tegi selle oma
armuga suureks sakramendiks Kristuses ja Kirikus (cf. Ef 5,32), on abikaasade
ja perekondade apostolaadil eriline tähendus Kirikule ja inimühiskonnale.
Kristlastest abikaasad on teineteisele, oma
lastele ja ülejäänud perekonnaliikmetele armu kaastöötajad ja usu tunnistajad.
Oma lastele on nad esimesed usu kuulutajad ja kasvatajad; sõna ja eeskujuga
valmistavad nad neid ette kristlikuks ja apostellikuks eluks, aitavad neid
targalt kutsumuse valikul ja soodustavad igati püha preestri- ja ordukutsumust,
kui see peaks ilmnema.
Alati on abikaasade ülesandeks olnud,
tänapäeval aga muutunud nende apostolaadi tähtsaimaks osaks muuta nähtavaks ja
tõestada oma eluga abielusidemete lahutamatust ja pühadust, kinnitada
otsustavalt vanemate ja hooldajate õigust ning kohustust lapsi kristlikult
kasvatada ning kaitsta perekonna väärikust ja seaduslikku sõltumatust. Nõnda
siis peavad nemad ja kõik kristlased tegema koostööd hea tahte inimestega, et
need õigused oleksid tagatud tsiviilseadusandluses; et ühiskonna juhtimises
arvestataks perekonna vajadusi eluaseme, laste kasvatamise, töötingimuste,
sotsiaalse kindlustatuse ja maksude suhtes, ja et ümberasustamisel oleks täiel
määral kindlustatud perekonnaliikmete kokkujäämine. [20]
Perekond ise võttis vastu jumaliku missiooni
olla ühiskonna esmaseks ja eluliseks algosakeseks. Ta täidab seda missiooni kui
ta ilmutab end Kiriku perekondliku pühamuna oma liikmete vastastikuse armastuse
ja ühispalve kaudu Jumala poole, kui kogu perekond lülitub liturgilisse
teenistusse, ja lõpuks kui ta ilmutab tõelist külalislahkust, aitab kaasa
õiglusele ja teeb häid tegusid kõikide puudustkannatavate vendade teenimiseks.
Lubatagu meil perekondliku apostolaadi erinevatest valdkondadest loetleda
järgmisi: adopteerida hüljatud lapsi, võtta rõõmuga vastu võõraid, aidata
innukalt kaasa koolielu korraldamisele, olla noorsoole abiks nii nõu kui jõuga,
aidata kihlatutel paremini valmistuda abieluks, töötada kaasa katehiseerimisel,
toetada abieluinimesi materiaalses ja moraalses kitsikuses, osutada vanuritele
mitte ainult hädavajalikku abi, vaid lasta neil õiglaselt osa saada ka
majandusliku progressi viljadest.
Alati ja kõikjal, eriti aga nendes maades, kus
alles külvatakse evangeeliumi esimesi seemneid, või nendes, kus Kirik oma
tegevust alustab, aga ka nendes, kus ta kohtab suurt vastupanu, toovad
kristlikud perekonnad, toites kogu oma elu evangeeliumiga ja olles kristliku
abielu eeskujuks, maailmale hinnalisimaid tunnistusi
Kristusest. [21]
Et apostolaadi eesmärke kergemini saavutada,
võib osutuda otstarbekaks perekondade liitumine teatud
ühendusteks. [22]
12. Noorsool on tänapäeval
ühiskonnas väga oluline mõju. [23] Tema elutingimused,
mõtlemisviis ja sidemed oma perekonnaga on tohutult muutunud. Sageli läheb ta
väga kiiresti üle uutesse sotsiaalsetesse ja majanduslikesse situatsioonidesse.
Ja sel ajal, kui üha enam tõuseb tema sotsiaalne ja poliitiline roll, näib ta
peaaegu võimetuna võtma enese peale sellele vastavaid uusi raskusi.
Tema kasvav osa ühiskonnas nõuab talt aktiivsemat
apostellikku tegevust ja selleks on noorsugu oma loomu poolest ka sobilik. Oma
isiksuse teadlikkuse küpsemisega, mida innustab elu tuli ja ülevoolav
tegutsemisiha, võtab ta enesele vastutuse ja soovib endale kohta ühiskondlikus
ja kultuurielus: sellest püüdlusest, kui see on täidetud Kristuse Vaimuga ja
hingestatud kuulekuse ning armastusega Kiriku karjaste vastu, võib loota
ülirikkalikku saaki. Noored ise peavad saama esimesteks ja vahetuteks noorsoo
apostliteks, ise viima ellu apostolaati oma ringkonnas, arvestades sotsiaalset
keskkonda, milles nad elavad. [24]
Täiskasvanud peavad hoolitsema sõbraliku
dialoogi eest noorsooga, mis võimaldab mõlemal poolel, ületades ealisi
erinevusi, üksteist vastastikku tundma õppida ning vahetada vaimseid rikkusi.
Täiskasvanud peavad noorsugu apostolaadiks ergutama eelkõige oma eeskujuga ning
sobival võimalusel targa nõuandega ning tõhusa abiga. Noorsugu aga peab austama
ja usaldama vanemaid ning hindama vääriliselt parimaid traditsioone, vaatamata
sellele, et nad oma loomu poolest kalduvad uuendustesse.
Ka lastel on neile omane apostellik tegevus.
Jõudumööda on nad Kristuse elavad tunnistajad oma eakaaslaste seas.
13. Apostolaat sotsiaalses
keskkonnas tähendab ülesannet kujundada kristlikus vaimus mõtlemist ja kombeid,
selle ühiskonna seadusi ja ülesehitust, milles keegi elab. See tähendab
teenimist, mis on niivõrd omane ilmikutele, et keegi teine ei saa seda
samaväärselt ellu viia. Selles valdkonnas võivad ilmikud teostada apostolaati omasuguste
hulgas. Siin täiendavad nad eluga tunnistuse andmist tunnistamisega sõna
kaudu. [25] Töö, amet, õpingud, elukoht ja vaba aeg,
koosviibimised--need on valdkonnad, kus nad suudavad oma vendi kõige rohkem
aidata.
Seda Kiriku missiooni maailmas täidavad ilmikud
eelkõige elu ja usu ühtsusega, saades seeläbi maailma valguseks; aususega igas
teos, millega nad võidavad kõiki tõelisele ja õigele armastusele, ning samuti
Kristusele ja Kirikule; vennaliku armastusega, millega nad võtavad osa oma vendade
elust, tööst, kannatustest ja püüdlustest, valmistades kõikide südamed
aegamööda ning survet avaldamata ette armu päästvale toimele; ja lõpuks täie
teadlikkusega oma osast ühiskonna ülesehitamisel, püüdes kristliku
suuremeelsusega ellu viia oma perekondlikku, sotsiaalset ja ametialast
tegevust.
Sel moel pääseb nende tegutsemisviis tasapisi
mõjule kogu elu- ja töökeskkonnas.
See apostolaat peab haarama endasse kõik, kes
selles keskkonnas elavad, sellest ei tohi välistada ühtki vaimulikku ega
ilmalikku hüve, mis on saavutatav. Kuid rahuldumata ainult sellise tegevusega,
püüavad tõelised apostlid ligimesele Kristust kuulutada ka sõnaga. Paljud
inimesed ei saa kuulda evangeeliumi ja ära tunda Kristust teisiti kui lähedaste
ilmikute kaudu.
14. Piiramatu tegevusväli
apostolaadiks avaneb rahvalikus ja rahvusvahelises valdkonnas, kus ilmikud on
kõige enam võimelised teenima kristlikku tarkust. Andumuses oma rahvale ja oma
kodanikukohuse ustavas täitmises peavad katoliiklased tundma kohustust kaasa
aidata tõelisele ühisele hüvele ja anda oma arvamusele selline kaal, et
riiklikku võimu teostataks õiglaselt ning seadused vastaksid moraalsetele
normidele ja ühisele hüvele. Avalikes küsimustes kompetentsed ja usus ning
kristlikus õpetuses nagu kinnitatud katoliiklased ei tohi keelduda ühiskondlike
ülesannete enda peale võtmisest, kuna nende väärika täitmisega võivad nad kaasa
aidata ühisele hüvele ning samal ajal valmistada teed evangeeliumile.
Katoliiklased peavad püüdma teha koostööd kõigi
hea tahte inimestega, et aidata kaasa kõigele, mis on tõene, õiglane, püha ja
armastusväärne (cf. Fi 4,8). Nad peavad olema nendega dialoogis, ületades neid
teadmistes ja inimlikkuses, et järele uurida, kuidas täiustada ühiskondlikke ja
tsiviilinstitutsioone vastavalt evangeeliumi vaimule.
Meie aja iseloomulike tunnuste hulgas väärib
erilist tähelepanu kõigi rahvaste kasvav ja vältimatu solidaarsustunne. Selle
hoolikas arendamine ning siirasse ja tõelisse vennalikkusesse suunamine on
ilmikute apostolaadi ülesanne. Peale selle peavad ilmikud silmas pidama
rahvusvahelist valdkonda kõigi selles tekkivate teoreetiliste ja praktiliste
küsimuste ja lahendustega, seda eelkõige progressile püüdlevate rahvaste
suhtes. [26]
Kõigil, kes töötavad teiste rahvaste seas või
abistavad neid, tuleb meeles pidada, et rahvastevahelised suhted peavad olema
tõeliseks vennalikuks vahetuseks, milles mõlemad pooled üheaegselt annavad ja
vastu võtavad. Kes aga reisivad, kas siis ametlikel või isiklikel põhjustel,
peavad meeles pidama, et nad on kõikjal Kristuse rändavad saadikud ja
kohustatud vastavalt käituma.
|