Apostolaadi erinevad vormid

15. Ilmikud võivad oma apostellikku tegevust arendada üksikult, aga ka ühineda seejuures erinevateks liitudeks või ühinguteks.

16. Iga üksikisiku apostolaat, mis tõeliselt kristliku elu allikast külluslikult voolab (cf. Jh 4,14), on igasuguse ilmikute apostolaadi, ka ühise, läte ning tingimus, mida ei saa millegagi asendada. Selliseks, alati kõikjal viljakandvaks, aga teatud tingimustel ainsana sobivaks ja võimalikuks apostolaadiks on kutsutud ja kohustatud kõik ilmikud ükskõik mis olukorras, ka siis, kui neil puudub juhus või võimalus töötada koos teistega.

Apostolaadil on palju vorme, mille abil ilmikud ehitavad üles Kirikut, pühitsevad maailma ja elustavad seda Kristuses.

Individuaalse apostolaadi eriline vorm on ilmiku kogu eluga antav tunnistus; eluga, mida hingestab usk, lootus ja armastus; see on ka kaasajale ülimalt kohane tunnus, mis ilmutab Kristust, kes elab Temasse uskujates. Sõna apostolaadiga, mis on teatud olukordades täiesti möödapääsmatu, kuulutavad ilmikud Kristust, selgitavad ja levitavad Tema õpetust vastavalt oma positsioonile ja oma kogemustele ning annavad Temast ustavalt tunnistust.

Töötades selle maailma kodanikena üheskoos ajaliku korra ülesehitamisel ja selle valitsemisel, peavad ilmikud lisaks sellele perekondlikus, ametialases, kultuuri- ja ühiskondlikus elus selgitama enestele usu valguses oma käitumise kõrgemaid motiive ja võimaluse korral avama neid teistele; olles teadlikud, et sel moel saavad neist kaastöötajad Jumalale Loojale, Lunastajale ja Pühitsejale Tema kiituseks. Lõpuks peavad ilmikud elustama oma elu armastusega ja vastavalt võimalustele seda tegudes väljendama.

Pidagu kõik meeles, et avaliku jumalateenistuse ja isikliku palve, patukahetsuse ning eluraskuste ja -hädade vabatahtliku enese peale võtmisega, milles nad saavad kannatava Kristuse sarnaseks (cf. 2Ko 4,10 ja Kl 1,24), võivad nad jõuda kõikide inimesteni ning kaasa aidata kogu maailma päästmisele.

17. Kõige olulisem on isiklik apostolaat seal, kus Kiriku vabadust tugevalt piiratakse. Neis ülimalt rasketes tingimustes asendavad ilmikud võimaluste piirides preestrit, pannes ohtu oma isikliku vabaduse ja mõnikord isegi elu; annavad edasi Kristuse õpetust ümbritsevatele, harjutavad neid religioosse elu ja katoliikliku vaimuga, juhivad neid sakramentide sagedasemale vastuvõtmisele ja eriti aukartusele püha armulaua vastu. [²⁷] Püha kirikukogu tänab kogu südamest Jumalat, kes ka meie päevil keset tagakiusamisi ei lakka äratamast ilmikuid kangelaslikule vaprusele ja ümbritsemast neid oma isaliku armastuse ja tänulikkusega.

Individuaalsel apostolaadil on eriline tegevusväli nendes maades, kus katoliiklased on vähemuses ja elavad hajutatult; siin võib ilmikutel, kes teostavad aposolaati vaid individuaalselt--kas ülalnimetatud või mingitel erilistel põhjustel, mis tulenevad nende endi professionaalsest tegevusest--osutuda kasulikuks koguneda väikeste gruppidena ilma rangema institutsioonilise või organisatsioonilise vormita, siiski nõnda, et nad seisaksid teiste silme ees Kiriku ühtsuse märgina, olles armastuse tõeliseks tunnistuseks. Sel moel abistavad nad üksteist vaimselt kogemuste vahetamise ja sõpruse kaudu, eluraskuste ning liigselt isoleeritud elu ja tegevuse ebameeldivuste ületamiseks, ning samuti apostolaadi viljakamaks muutmiseks.

18. Usklikud on kutsutud individuaalset apostolaati teostama oma elu erinevates tingimustes; kuid seejuures peavad nad meeles pidama, et inimene on oma loomult sotsiaalne ja et Jumalale oli meelepärane koguda usklikud Jumala rahvaks (cf. 1Pe 2,5-10) ja üheks Ihuks (cf. 1Ko 12,12). Niisiis, ühisapostolaat vastab õnnelikul kombel nii usklike inimlikele kui ka kristlikele vajadustele ja on samal ajal Kiriku ühenduse ja ühtsuse märgiks Kristuses, kes ütles: “Kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel'' (Mt 18,20).

Seepärast peavad kristlased oma apostolaati ellu viima üksmeelses koostöös. [²⁸] Nad peavad olema apostliteks oma perekonnas, nii koguduses kui ka piiskopkonnas, mis juba iseenesest väljendavad apostolaadi kollektiivset iseloomu; aga samuti nendes vabades liitudes, millesse nad on otsustanud ühineda.

Ühisapostolaat on väga tähtis veel ka sellepärast, et nii kiriklikes ühendustes kui ka erinevates keskkondades vajab apostolaat sageli ühistegevust. Sest ühendused, mis on loodud ühise apostolaadi elluviimiseks, toetavad oma liikmeid ja kasvatavad neid apostolaadiks, korrastavad ja suunavad nende apostellikku tegevust nii, et võiks loota rikkalikumat vilja kui igaühe üksikult tegutsedes.

Käesolevas situatsioonis on otse hädavajalik, et ilmikute tegevusvaldkonnas tugevdataks ühist ja organiseeritud apostolaadi vormi; sest vaid tihe jõudude ühendamine võimaldab täielikult saavutada kõiki tänapäeva apostolaadi eesärke ja kaitsta tõhusalt selle hüvesid. [²⁹] Seejuures on eriti tähtis see, et apostolaat haaraks nende ühist meelsust ja sotsiaalseid tingimusi, kellele ta on suunatud; vastasel korral on viimased sageli võimetud vastu seisma ühiskondliku arvamuse või institutsioonide survele.

19. On väga palju erinevaid apostellikke ühendusi; [³⁰] ühed seavad endale eesmärgiks Kiriku üldise apostolaadi; teised järgivad eriti evangeliseerimise ja pühitsemise eesmärke; ühed püüdlevad ajaliku korra kristlikule hingestamisele; teised annavad Kristusest erilisel moel tunnistust halastus- ja armastustegudega.

Nende ühenduste hulgas tuleb esmajärjekorras vaadelda neid, mis toetavad ja kinnitavad oma liikmete igapäevase elu ja nende usu sügavaimat ühtsust. Ühendused ei ole eesmärgiks omaette, vaid peavad kaasa aitama Kiriku missiooni täitmisele maailmas. Nende apostellik jõud sõltub nende kooskõlast Kiriku eesmärkidega, aga samuti nende üksikute liikmete ja kogu ühisuse kristlikust tunnistusest ja evangeelsest vaimust.

Kiriku missiooni universaalne ülesanne, arvestades kaasaegse ühiskonna üha keerulisemaks muutumist ja kiiret arengut, nõuab, et katoliiklaste apostellik algatus arendaks üha täiuslikumaid ühenduste vorme rahvusvahelisel tasandil. Rahvusvahelised katoliiklikud organisatsioonid saavutavad oma eesmärgi paremini, kui grupid, mis neis on ühendatud, ning nende liikmed on tihedamini seotud.

Säilitades nõutava sideme kirikliku võimuga, [³¹] on ilmikutel õigus rajada liite, juhtida neid [³²] ja ühineda juba olemasolevatega. Kuid tuleb vältida jõudude hajutamist, mis toimub, kui ilma küllaldase põhjuseta luuakse uusi liite ja alustatakse uusi ettevõtmisi, või kui hoitakse kinni vananenud ja kasututest liitudest ja meetoditest; samuti ei ole alati mõistlik ühe rahva seas juurdunud vorme läbimõtlematult üle kanda teistele. [³³]

20. Viimaste aastakümnete jooksul on ilmikud paljude rahvaste seas, pühendades end üha rohkem apostolaadile, liitunud tegevuste ja ühenduste erinevatesse vormidesse, mis, olles kõige tihedamalt seotud hierarhiaga, järgisid ja järgivad apostolaadile omaseid eesmärke. Nende ja ka märksa vanemate nendele sarnaste institutsioonide hulgas tuleb eelkõige mainida neid, mis, kasutades küll erinevaid meetodeid, on toonud rikkalikemaid vilju Kristuse riigile, liite, mida paavstid ja paljud piiskopid on õigusega soovitanud ja edendanud ning mis on saanud neilt nimeks Katoliiklik Aktsioon; korduvalt on neid nimetatud ilmikute kaastööks hierarhia apostolaadis. [³⁴]

Neid apostolaadi vorme, kas Katoliikliku Aktsiooni või mõne muu nime all, mis meie ajal kujutavad endast suure väärtusega apostolaati, iseloomustavad järgmised tunnused, mis on leidnud ühise heakskiidu:

a) selliste organisatsioonide vahetuks eesmärgiks on Kiriku apostellik eesmärk, st. inimeste evangeliseerimine ja pühitsemine ning nende südametunnistuse kristlik kujundamine nõnda, et evangeeliumi vaim võiks täita erinevaid ühendusi ja sfääre;

b) ilmikud, töötades neile omasel viisil koos hierarhiaga, toovad kaasa oma kogemuse ja võtavad enesele vastutuse nende organisatsioonide juhtimisel, tingimuste hindamisel, milles peab toimuma Kiriku karjasetegevus, ning Aktsiooni tegevusprogrammi väljatöötamisel ja elluviimisel;

c) ilmikud tegutsevad ühinenult kui üks orgaaniline ihu, et kiriklik ühisus paremini ilmneks ja apostolaat muutuks viljakamaks;

d) ilmikud, kes on tulnud isiklikul algatusel või on kutsutud tegevusele ja otsesele kaastööle hierarhilise apostolaadiga, tegutsevad hierarhia enda ülemjuhtimise all, kes võib sellist kaastööd kinnitada ka mingi otsese volitusega.

Organisatsioone, milles hierarhia arvates on samaaegselt esindatud kõik need iseloomulikud elemendid, tuleb lugeda Katoliiklikuks Aktsiooniks, isegi kui nad on võtnud kohalikest või rahvuslikest eripäradest tingitult erinevaid vorme ja nimetusi.

Püha kirikukogu soovitab tungivalt neid institutsioone, mis kahtlemata vastavad Kiriku apostolaadi vajadustele paljude rahvaste seas; ta kutsub preestreid ja ilmikuid, kes nendes osalevad, üha enam ellu viima ülalnimetatud iseloomulikke elemente ja alati vennalikult koos töötama Kiriku teiste apostolaadi vormidega.

21. Kõiki apostellikke ühendusi tuleb väärikalt hinnata, kuid neid, mida hierarhia aja või koha nõuetele vastavalt on heaks kiitnud või soovitanud või mille rajamist ta peab hädavajalikuks, peavad preestrid, ordurahvas ja ilmikud käsitlema kui eriti tähtsaid ning igaühe võimaluste kohaselt neid edendama. Eelkõige kuuluvad nende hulka katoliiklaste rahvusvahelised ühendused ja liidud.

22. Erilist au ja lugupidamist väärivad Kirikus need ilmikud, kes, vallalistena või abielus, alaliselt või ajutiselt, annavad enda ja oma ametialased kogemused selliste institutsioonide ja nende tegevuse teenistusse. Kiriku jaoks on suur rõõm näha üha kasvamas ilmikute hulka, kes pühendavad end liitudele või apostellikele tegudele, kas oma rahva seas või rahvusvahelisel tasandil, eriti aga katoliiklikes misjoniühendustes ja alles rajatud kirikutes.

Kirikukarjased peavad selliseid ilmikuid meeleldi ja tänulikult vastu võtma ning hoolitsema selle eest, et tingimused, milles nad elavad, vastaksid võimalikult õigluse, võrdsuse ja armastuse nõudmistele, eelkõige selles osas, mis puudutab nende ja nende perekondade väärilist ülalpidamist, ning et nad saaksid vajalikku juhendamist, vaimulikku toetust ja innustust.