Sissejuhatus

Paulus, piiskop
Jumala sulaste sulane
üheskoos püha kirikukogu isadega
igaveseks meelespidamiseks

1. Püha kirikukogu, püüdes tugevdada Jumala rahva apostellikku tegevust, [¹] pöördub tungivalt usklike ilmikute poole, kelle erilist ja igati vajalikku osalemist Kiriku kuulutustegevuses on ta meelde tuletanud teistes dokumentides. [²] Sest ilmikute apostolaat, mis tuleneb nende kristlikust kutsumusest, ei saa kunagi Kirikust puududa. Kuivõrd spontaanne ja viljakas oli see tegevus Kiriku algaegadel, näitab meile selgelt ka pühakiri (cf. Ap 11,19-21;18,26; Ro 16,1-16; Fi 4,3).

Meie aeg nõuab ilmikutelt mitte vähemat andumust; veelgi enam, tänapäeva tingimused nõuavad neilt märksa pingelisemat ja laialdasemat apostolaati. Sest rahvastiku pidev kasv, teaduslik ja tehniline progress ning inimeste üha tihenevad vastastikused suhted on mitte ainult mõõtmatult avardanud apostolaadi tegevusvälja--mis suures osas on avatud ainult ilmikutele--vaid on püstitanud ka uued ülesanded, mis nõuavad neilt erilist hoolt ja asjatundlikkust. Apostolaat on seda pakilisem, et on kasvanud, ja täie õigusega, paljude inimelu valdkondade iseseisvus, millega on suure ohuna kristlikule elule kohati kaasnenud teatud võõrandumine eetilisest ja religioossest korrast. Paljudes piirkondades, kus preestreid on vähe või kus nad on sageli ilma jäetud teenimiseks vajalikust vabadusest, oleks Kirik ilma ilmikute koostööta vaevalt olemas ja tegev.

Selle mitmekülgse ja edasilükkamatu vajaduse tunnuseks on Püha Vaimu ilmne mõju, kes praegusel ajal muudab ilmikuid üha enam teadlikuks nende vastutusest ja ärgitab neid kõikjal Kristuse ja Kiriku teenimisele. [³]

Antud dekreedis püüab kirikukogu valgustada ilmikute apostolaadi loomust, omapära ja mitmekesisust, samuti esitada selle aluspõhimõtted ning anda pastoraalseid juhiseid selle võimalikult edukaks teostamiseks. Kõik see peab saama normiks kanoonilise õiguse läbivaatamisel, kuivõrd viimane puudutab ilmikute apostolaati.