Ilmikute kutsumusest apostolaadiks

2. Kirik on ellu kutsutud selleks, et laiendada Kristuse riiki Jumala auks üle kogu maa, teha kõik inimesed päästva lunastuse osaliseks [⁴] ja suunata nende kaudu tõepoolest kogu maailm Kristuse poole. Igasugust sellele eesmärgile suunatud Müstilise Ihu tegevust nimetatakse apostolaadiks, mida Kirik viib ellu kõigi oma liikmete kaudu, olgugi erineval moel; sest kristlik kutsumus on oma loomult ka kutsumus apostolaadiks. Nagu elavas organismis ei ole ükski liige ainult passiivne, vaid osaledes keha elus osaleb ta samal ajal ka selle tegevuses, nõnda ka Kristuse Ihus, mis on Kirik, hoitakse kogu Ihu koos “vastavalt iga üksiku liikme tegevusele tema mõõdu järele'', ja Kristus “teeb, et ihu kasvab enese ülesehitamiseks'' (Ef 4,16). Veelgi enam, selles Ihus on niisugune liikmete harmoonia ja solidaarsus (cf. Ef 4,16), et liige, mis ei aita oma mõõdu järgi kaasa Ihu kasvule, tuleb lugeda kasutuks nii Kirikule kui iseenesele.

Kirikus on teenimise mitmekesisus, kuid kuulutuse ühtsus. Apostlid ja nende järeltulijad said Kristuselt ülesande õpetada, pühitseda ja valitseda Tema nimel ja Tema väes. Kuid ka ilmikud, kes on tehtud Kristuse preesterliku, prohvetliku ja kuningliku teenimise osalisteks, täidavad Kirikus ja maailmas oma osa kogu Jumala rahva missioonis. [⁵] Tõepoolest, nad teostavad apostolaati inimesi evangeliseerides ja pühitsedes, aga ka püüdes läbistada ja täiustada ajalikku korda evangeelse vaimuga nii, et nende tegevus selles valdkonnas annaks selget tunnistust Kristusest ja teeniks inimeste päästmist. Kuna ilmikute seisusele on omane elada maailmas ja maailma asjades, on nad Jumalast kutsutud selleks et, sütitatuna kristlikust vaimust, teostada maailmas apostolaati “haputaigna” sarnaselt.

3. Ühendusest Kristus-Peaga omandavad ilmikud apostolaadi kohustuse ja õiguse. Sest ristimise kaudu neid Kristuse Müstilise Ihuga ühte liites ja kinnitamise kaudu Püha Vaimu väega tugevdades kohustab Issand ise neid apostolaadiks. Nad pühitsetakse kuninglikku preestriseisusesse ja pühaks rahvaks (cf. 1Pe 2,4-10) selleks, et nad kõikide oma tegudega tooksid vaimseid ohvreid ning annaksid tunnistust Kristusest kõikjal maa peal. Aga sakramentides, eriti pühas Armulauas jagatakse ja toidetakse seda armastust, mis on kogu apostolaadi hing. [⁶]

Apostolaat teostub usus, lootuses ja armastuses, mida Püha Vaim valab kõigi Kiriku liikmete südameisse. Veelgi enam, armastuse käsk--suurim Issanda käskudest--ergutab kõiki kristlasi taotlema Jumala au Tema riigi tuleku kaudu ja igavest elu kõigile inimestele, “et nad tunneksid ära ainsa tõelise Jumala ja selle, kelle tema on läkitanud, Jeesuse Kristuse'' (cf. Jh 17,3).

Ja seepärast on kõigile kristlastele antud õilis ülesanne töötada selleks, et kõik inimesed maa peal saaksid teada ja võtaksid vastu jumaliku kuulutuse pääsemisest. Niisuguse apostolaadi teostamiseks annab Püha Vaim, kes pühitseb Jumala rahvast teenimise ja sakramentidega, usklikele erilised annid (cf. 1Ko 12,7), “jagades igaühele eriti, nõnda nagu tema tahab'' (1Ko 12,11). Nii et kõik ja igaüks neist “teeniks teist selle andega, mille ta on saanud'' ja oleks ise “Jumala mõnesuguse armu heaks majapidajaks'' (cf. 1Pe 4,10) kogu Ihu ülesehitamiseks armastuses (cf. Ef 4,16).

Nende--ka kõige lihtsamate--karismade vastuvõtmisega saab iga usklik õiguse ja kohustuse kasutada neid inimeste hüveks ja Kiriku ülesehitamiseks nii Kirikus kui ka maailmas Püha Vaimu vabaduses, kes “puhub, kus ta tahab'' (Jh 3,8). Seda teevad nad üheskoos vendadega Kristuses, eriti oma karjastega, kelle ülesanne on otsustada nende karismade ehtsuse ja õige kasutamise üle, mitte Püha Vaimu tühistamiseks, vaid selleks, et kõike järele proovida ja head kinnitada (cf. 1Te 5,12.19.21). [⁷]

4. Kuna Kristus, kelle Isa läkitas, on Kiriku kogu apostolaadi läte ja algus, siis on selge, et ilmikute apostolaadi viljakus sõltub nende elavast ühendusest Kristusega, Issanda sõna järgi: “Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!'' (Jh 15,5). Seda Kristusega tihedalt ühendatud elu Kirikus toidavad needsamad vaimsed vahendid, mis on ühised kõigile usklikele, eelkõige tõeline osavõtt pühast liturgiast. [⁸] Ilmikud peavad neid vahendeid kasutama nii, et täites eeskujulikult oma argipäevaseid kohustusi selles maailmas, ei lahutaks nad oma elust ühendust Kristusega, vaid kasvaksid selles üha enam, tehes tööd Jumala tahte kohaselt. On vaja, et ilmikud sellel teel andunult ja rõõmsa südamega pühaduses edeneksid, püüdes targalt ja kannatlikult ületada raskusi. [⁹] Nende vaimsele elule ei tohi apostli sõnade järgi olla võõrad perekonnamured ega muud maised asjad: “Ja kõik, mida te iganes teete sõna või teoga, seda tehke kõik Issanda Jeesuse nimel, tänades Jumalat Isa tema läbi!'' (Kl 3,17).

Selline elu nõuab usu, lootuse ja armastuse pidevat täiustamist.

Ainult usu valguses ja Jumala Sõnast mõtiskledes võib igaüks kõikjal ja alati tunnetada Jumalat, kelles me “elame ja liigume ja oleme'' (Ap 17,28), otsida Tema tahet igas sündmuses, näha Kristust igas inimeses, nii lähedases kui võõras, terve mõistusega otsustada, millist mõtet ja väärtust sisaldavad endas maised reaalsused iseeneses ja inimese eesmärgi suhtes.

Need, kellel on niisugune usk, elavad Jumala laste ilmsikssaamise lootuses, meenutades Issanda risti ja ülestõusmist.

Kaitstud Kristusega Jumalas ja vabana rikkuse orjamisest, pühenduvad nad suuremeelselt sellel maisel palverännakul igavesi väärtusi otsides täielikult Jumala riigi laiendamisele ning maise korra hingestamisele ja täiustamisele kristlikus vaimus. Selle elu vastuolulisuses ammutavad nad jõudu lootusest, olles veendunud, et “sellesinase aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama'' (cf. Ro 8,18).

Ajendatuna armastusest, mis pärineb Jumalalt, teevad nad head kõigile, eriti oma usukaaslastele (cf. Ga 6,10), jättes kõrvale “kõik kurjuse ja kõik kavaluse ja silmakirjalikkuse ja kadeduse ja kõik keelekandmise'' (cf. 1Pe 2,1) ja tõmbavad nõnda inimesi Kristuse poole. Jumala armastus aga, mis on “välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud'' (Ro 5,5), võimaldab ilmikutel oma elus tõeliselt väljendada õndsakskiitmiste vaimu. Järgnedes Jeesusele ka Tema vaesuses, ärgu tundku nad end allasurutuna maiste hüvede puudumises ega suurelistena nende külluses. Jäljendades Kristuse alandlikkust, ärgu olgu nad auahned (cf. Ga 5,26), vaid püüdku meeldida rohkem Jumalale kui inimestele ning olla alati valmis jätma kõike Kristuse pärast (cf. Lk 14,26) ja kannatama tagakiusamist õigluse pärast (cf. Mt 5,10), mõeldes Issanda sõnadele: “Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind'' (Mt 16,24).

Edendades omavahel kristlikku sõprust, osutavad nad üksteisele abi igas olukorras.

See ilmikute vaimulik elu peab omandama erilise pitseri vastavalt igaühe seisusele: abielu, perekond, abielutus või lesepõlv, haigus, ametialane või ühiskondlik tegevus. Niisiis peab igaüks lakkamatult arendama talle antud omadusi ja ande, mis vastavad neile tingimustele, ning kasutama Pühalt Vaimult vastuvõetud isiklikke armusid.

Lisaks sellele peavad ilmikud, kes oma isiklikku kutsumust järgides on astunud Kiriku poolt heaks kiidetud ühendustesse või ühingutesse, püüdma tõeliselt omandada nendele iseloomulikke vaimse elu erijooni.

Suhtugu nad suure lugupidamisega ka ametioskustesse, perekonna- ja kodanikutundesse ning kõigisse sotsiaalset elu puudutavatesse voorustesse nagu ausus, õiglus, siirus, inimlikkus, vaprus--milleta ei ole tõelist kristlikku elu. Selle vaimsuse ja apostellikkuse täiuslikuks näiteks on Pühim Neitsi Maarja, apostlite Kuninganna, kes elades siin maa peal elu täis perekonnamuret ja tööd nagu kõik teisedki, oli alati tihedalt ühendatud oma Pojaga ja aitas täiesti erilisel viisil kaasa Lunastaja tööle; nüüd aga, võetud üles taevasse, “hoolitseb ta emalikus armastuses oma Poja vendade eest, kes on veel palverännakul ning viibivad ohtudes ja viletsuses, kuni nad jõuavad õndsale kodumaale.'' [¹⁰] Teda peaksid kõik südamest austama ja tema emaliku hoolitsuse alla usaldama nii oma elu kui ka apostolaadi.