Eesmärkidest

5. Kristuse lunastusüritus, mille peamiseks eesmärgiks on inimeste päästmine, hõlmab ka kogu ajaliku korra taastamise. Seepärast on Kirik kutsutud mitte ainult tooma sõnumit Kristusest ja Tema armust, vaid ka läbistama ja täiustama ajalikku korda evangeelse vaimuga. Seega ilmikud, viies ellu seda Kiriku kuulutust, teostavad oma apostolaati nii Kirikus kui ka maailmas, nii vaimulikus elus kui ka ilmalikus korras: need kaks korda, kuigi erinevad, on samal ajal Jumala ainsas kavas nõnda ühendatud, et Jumal ise tahab kogu maailma taasühendada Kristuses uueks looduks, esialgu siin maa peal ja kogu täiuses viimsel päeval. Ilmik, kes on ühtaegu nii kristlane kui ka selle maailma kodanik, peab mõlemas korras pidevalt juhinduma ühest kristlikust südametunnistusest.

6. Kiriku kuulutus puudutab inimeste päästmist, mis saavutatakse usuga Kristusse ja Tema armus. Niisiis on Kiriku ja kõigi selle liikmete apostolaat suunatud eelkõige sellele, et Kristuse sõnum sõnas ja teos teatavaks teha ja maailmale Kristuse armu vahendada. See toimub peamiselt teenimise kaudu sõna ja sakramentidega, mis on erilisel kombel usaldatud vaimulikele ja milles ka ilmikud peavad oma olulist osa täitma, et saada “tõe kaastöölisteks'' (3Jh 8). Eriti selles valdkonnas täiendavad ilmikute apostolaat ja karjasetöö teineteist.

Ilmikutel on lõputult võimalusi viia ellu evangeliseerimise ja pühitsemise apostolaati. Kristliku elu tunnistusel enesel ja üleloomulikus vaimus sooritatud headel tegudel on jõud inimesi kaasa tõmmata usu ja Jumala juurde, sest Issand ütleb: “Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas'' (Mt 5,16).

Kuid siiski ei seisne sedalaadi apostolaat ainult eluga tunnistamises; tõeline apostel otsib võimalust kuulutada Kristust sõnaga nii uskmatutele, et tuua neid usule, kui ka usklikele nende õpetamiseks, kinnitamiseks ja kirglikumale elule innustamiseks, “sest Kristuse armastus sunnib meid'' (2Ko 5,14) ja kõigi südames peavad kõlama apostli sõnad: “Häda mulle, kui ma armuõpetust ei kuuluta!'' (1Ko 9,16). [¹¹]

Kuna meie ajal tekivad uued küsimused ja levivad raskeimad eksitused, mis püüavad alusteni lammutada religiooni, moraalset korda ja inimühiskonda ennast, on püha kirikukogu südameasjaks julgustada ilmikuid, et igaüks vastavalt oma annetele, teadmistele ja õpetatusele ning järgides Kiriku seisukohti, täidaks suurima hoolega oma kohust kristlike põhimõtete kaitsmisel, selgitamisel ja õigel kasutamisel meie aja probleemides.

7. Jumala kava maailma suhtes on, et inimesed ajalikku korda üksmeelselt üles ehitaksid ja pidevalt täiustaksid.

Kõik, mis kuulub ajalikku korda, nagu elu- ja perekonnahüved, kultuur, majandus, kunst ja ametialane tegevus, poliitilised institutsioonid, rahvusvahelised suhted jmt., nende areng ja edusammud ei ole mitte ainult abivahend inimese viimse eesmärgi saavutamisel. Neil on iseseisev väärtus, mille Jumal on neisse pannud, vaadeldagu neid siis eraldi, iseeneses, või kogu ajaliku korra osadena: “Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja see oli väga hea'' (1Mo 1,31). Nende loomulik headus omandab erilise väärtuse nende asjade suhtes inimisikuga, kelle teenimiseks nad on loodud. Viimaks on Jumalale meeldinud ühendada kõik, nii loomulik kui üleloomulik, üheks tervikuks Kristuses Jeesuses, nõnda “et ta kõiges saaks esikohale'' (Kl 1,18). Sellegipoolest ei võta see määratlus ajalikult korralt selle autonoomiat, selle eesmärke, seadusi, meetodeid ja selle tähendust inimese hüvangule. Vastupidi, see pigem täiustab ajaliku korra tugevust ja väärtust, kohandades samal ajal seda korda vastavaks inimese terviklikule kutsumusele siin maa peal.

Ajaloo vältel on ajalikke asju raskelt kuritarvitatud, sest pärispatu tagajärjel langesid inimesed sageli mitmesugustesse eksitustesse tõelise Jumala, inimloomuse ja moraalse korra põhimõtete suhtes. Selles on kommete ja iniminstitutsioonide rikutuse ning sageli ka inimisiksuse enda alandamise põhjus. Ka meie päevil pole vähe neid, kes ülemäära usaldades loodusteaduse ja tehnika edusamme, kalduvad jumalikustama ajalikke asju ja muutuvad pigem nende orjadeks kui valdajateks. Kogu Kiriku ülesanne on pühendunult töötada selle heaks, et inimesed suudaksid õigesti üles ehitada kogu ajalike asjade korra ja suunata see Kristuse kaudu Jumala poole. Karjastelt oodatakse, et nad esitaksid selgelt loodu eesmärgid ja maailma kasutamist puudutavad põhimõtted, osutaksid moraalset ja vaimulikku abi, et ajalik kord Kristuses uueneks.

Ilmikud peavad enese peale võtma ajaliku korra uuendamise kui neile omase teenimise ja tegutsema selles vahetult ja kindlalt, juhituna evangeeliumi valgusest ning Kiriku seisukohtadest ja edasikantuna kristlikust armastusest. Kodanikena peavad nad asjatundlikult ja vastutustundega tegema koostööd kaaskodanikega, otsima alati ja kõiges Jumala riigi õiglust. Ajalikku korda tuleb uuendada nii, et täielikult säilitades sellele omased seadused, oleks see kujundatud vastavalt kristliku elu kõrgematele põhimõtetele ja kohandatud erinevatele aja, koha ja rahvuslikele tingimustele. Sellise apostolaadi ülesannete seas on erilise tähendusega kristlaste sotsiaalne tegevus ja püha kirikukogu soovib, et see leviks tänapäeval kogu ajalikule valdkonnale, kaasaarvatud kultuur. [¹²]

8. Kuigi igasuguse apostolaadi algus ja jõud peab tulenema armastusest, on mõningad teod oma loomu poolest siiski sobilikumad saama armastuse elavaks väljenduseks; sest Issand Kristus tahtis, et need oleksid Tema kui Messia kuulutuse märgiks (cf. Mt 11,4-5).

Suurim käsk seaduses on armastada Jumalat kogu südamest ja oma ligimest kui iseennast (cf. Mt 22,37-40). Selle ligimesearmastuse käsu tegi Kristus oma käsuks ja rikastas seda uue tähendusega, kui Ta soovis iseennast samastada vendadega kui armastuse objektiga öeldes: “Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud'' (Mt 25,40). Sest võttes vastu inimloomuse, liitis Ta teatud üleloomuliku solidaarsusega kogu inimkonna enesega, üheks perekonnaks ja tegi armastuse oma õpilaste tunnusmärgiks, öeldes: “Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis'' (Jh 13,35).

Nagu püha Kirik oma algaegadel, ühendades euharistliku õhtusöömaaja agapega, ilmutas end täielikult ühendatuna armastuses Kristuse ümber, nõnda on ta kõikidel aegadel äratuntav selle armastuse märgi järgi. Seepärast seisab Kirikus erilise au sees halastus vaeste ja haigete vastu, nn. halastusteod ning vastastikune abi igasuguse inimliku viletsuse leevendamiseks. [¹³]

Tänapäeval, mil kommunikatsioonivahendid töötavad üha täiuslikumalt, mil inimestevahelised vahemaad on nö. ületatud ja kogu maakera elanikud saanud justkui ühe pere liikmeteks, on sellised ettevõtmised ning teod muutunud veelgi möödapääsmatumateks ja kõikehõlmavamaks. Heategevus võib tänapäeval hõlmata ja peab hõlmama kõiki inimesi ja igasuguseid hädasid. Kõikjal, kus on inimesi, kes tunnevad puudust söögist ja joogist, riietest, eluasemest, ravimitest, tööst, õpetusest, inimväärseks eluks vajalikest vahenditest, kus inimesi piinavad viletsus ja haigus, kus kannatatakse pagenduses või vangistuses, peab kristlik armastus nad üles otsima ja pühendama neile kogu hoole, et neid oma abiga lohutada ja toetada. See kohustus lasub eelkõige neil inimestel ja rahvastel, kes elavad suurimas heaolus. [¹⁴]

Et selline armastuse praktika võiks olla väljaspool igasugust kahtlust ja niisugusena ka ilmneks, tuleb näha ligimeses Jumala kuju, kelle järgi ta on tehtud, ja Issandat Kristust, kellele tegelikult tehakse seda, mida tehakse abivajajale. Tuleb suurima inimlikkusega austada nende isikuvabadust ja väärikust, kes abi vastu võtavad; kavatsuste puhtust ei tohi määrida omakasupüüdlikkus ega võimujanu; [¹⁵] eelkõige tuleb rahuldada õiglusnõuded ja mitte pakkuda armastusannina seda, mida juba õigluse seisukohalt võlgnetakse. Tuleb kõrvaldada kurja põhjused, mitte ainult selle tagajärjed, abi tuleb osutada nii, et selle vastuvõtjad vähehaaval vabaneksid välisest sõltuvusest ja suudaksid ise ennast aidata.

Nõnda siis peavad ilmikud koostöös kõigi hea tahte inimestega sügavalt austama ja jõudumööda toetama halastustegusid ning nii eraviisilisi kui ka ühiskondlikke, aga ka rahvusvahelisi sotsiaalse abi ettevõtmisi--tänu millele osutatakse tegelikku abi nii üksikutele inimestele kui ka tervetele rahvastele nende viletsuses. [¹⁶]