Apostolaadi erinevatest valdkondadest

9. Ilmikud teostavad oma mitmekülgset apostolaati nii Kirikus kui ka maailmas. Nii ühel kui teisel juhul kerkivad apostellikuks tegevuseks esile mitmesugused valdkonnad, millest tahaksime siinkohal meenutada tähtsamaid. Need on: kiriklikud ühendused, perekond, noorsugu, sotsiaalne keskkond, rahvuslikud ja rahvusvahelised suhted. Sedavõrd kuivõrd naised võtavad meie päevil üha aktiivsemalt osa kogu ühiskondlikust elust, on väga tähtis, et kasvaks nende osa ka erinevates Kiriku apostolaadi valdkondades.

10. Kristuse kui preestri, prohveti ja kuninga teenimise osalistena on ilmikutel oma aktiivne osa Kiriku elus ja tegevuses. Kiriklikes ühendustes on nende tegevus niivõrd vajalik, et ilma selleta ei saavuta ka karjaste apostolaat oma täit tulemust. Sest ilmikud on täis tõelist apostellikku vaimu sarnaselt nendele naistele ja meestele, kes toetasid Paulust evangeeliumi kuulutamisel (cf. Ap 18,18-26 ja Ro 16,3). Nad täiendavad seda, mis jääb puudu nende vendadel, ja kinnitavad nii karjaste kui ka teiste usurahva liikmete vaimu (cf. 1Ko 16,17-18). Toidetuna tõelise osalemisega oma koguduse liturgilises elus, tegutsevad nad innukalt selle apostellikes töödes; nad toovad Kirikusse inimesi, kes on sellest eemaldunud, teevad pühendunult kaastööd jumalasõna levitamisel, eriti katehiseerimisel; tuues kaasa oma kompetentsuse muudavad nad märksa mõjusamaks hingehoolduse, samuti Kiriku hüvede kasutamise.

Kogudus annab näitlikku eeskuju ühiseks apostolaadiks, kogudes kõik temas leiduva inimliku mitmekesisuse üheks ja lülitades selle Kiriku teenistusse. [¹⁷] Ilmikud peavad harjuma tööks koguduses tihedas ühenduses oma preestritega; [¹⁸] nad peavad tooma Kiriku ühisusse nii oma isiklikud kui ka maailma probleemid ja küsimused, mis puudutavad inimese pääsemist, et neid ühiselt arutada ja lahendada. Jõudumööda peavad nad toetama kirikliku pere igasugust apostolaati ja misjonialgatust.

Lakkamatult peavad nad kasvatama oma kuuluvustunnet piiskopkonda, mille alglüliks nad on, et olla alati valmis oma ülemkarjase kutsel lisama jõud piiskopkondlikesse algatustesse. Veelgi enam, et vastata linna ja maa vajadustele, ei tohi nad oma koostöös piirneda koguduse või piiskopkonnaga, [¹⁹] vaid peavad laiendama selle kogudustevaheliseks, piiskopkondadevaheliseks, rahvuslikuks või rahvusvaheliseks; seda enam, et päevast päeva kasvav inimeste ja rahvaste rändamine, vastastikuste suhete arenemine ja informatsioonivahetamise kergus ei luba ühelgi ühiskonna osal jääda suletuks iseenesesse. Nõnda peavad nad hoolitsema üle maakera laiali pillatud Jumala rahva vajaduste eest. Eelkõige peavad nad oma südameasjaks võtma misjonitöö ja osutama sellele nii materiaalset kui ka isiklikku abi. On ju kristlastele kohustuseks ja auks anda Jumalale tagasi osa hüvedest, mis nad Temalt on saanud.

11. Nõnda nagu kõige Looja kehtestas abieluliidu inimühiskonna alguse ja alusena ning tegi selle oma armuga suureks sakramendiks Kristuses ja Kirikus (cf. Ef 5,32), on abikaasade ja perekondade apostolaadil eriline tähendus Kirikule ja inimühiskonnale.

Kristlastest abikaasad on teineteisele, oma lastele ja ülejäänud perekonnaliikmetele armu kaastöötajad ja usu tunnistajad. Oma lastele on nad esimesed usu kuulutajad ja kasvatajad; sõna ja eeskujuga valmistavad nad neid ette kristlikuks ja apostellikuks eluks, aitavad neid targalt kutsumuse valikul ja soodustavad igati püha preestri- ja ordukutsumust, kui see peaks ilmnema.

Alati on abikaasade ülesandeks olnud, tänapäeval aga muutunud nende apostolaadi tähtsaimaks osaks muuta nähtavaks ja tõestada oma eluga abielusidemete lahutamatust ja pühadust, kinnitada otsustavalt vanemate ja hooldajate õigust ning kohustust lapsi kristlikult kasvatada ning kaitsta perekonna väärikust ja seaduslikku sõltumatust. Nõnda siis peavad nemad ja kõik kristlased tegema koostööd hea tahte inimestega, et need õigused oleksid tagatud tsiviilseadusandluses; et ühiskonna juhtimises arvestataks perekonna vajadusi eluaseme, laste kasvatamise, töötingimuste, sotsiaalse kindlustatuse ja maksude suhtes, ja et ümberasustamisel oleks täiel määral kindlustatud perekonnaliikmete kokkujäämine. [²⁰]

Perekond ise võttis vastu jumaliku missiooni olla ühiskonna esmaseks ja eluliseks algosakeseks. Ta täidab seda missiooni kui ta ilmutab end Kiriku perekondliku pühamuna oma liikmete vastastikuse armastuse ja ühispalve kaudu Jumala poole, kui kogu perekond lülitub liturgilisse teenistusse, ja lõpuks kui ta ilmutab tõelist külalislahkust, aitab kaasa õiglusele ja teeb häid tegusid kõikide puudustkannatavate vendade teenimiseks. Lubatagu meil perekondliku apostolaadi erinevatest valdkondadest loetleda järgmisi: adopteerida hüljatud lapsi, võtta rõõmuga vastu võõraid, aidata innukalt kaasa koolielu korraldamisele, olla noorsoole abiks nii nõu kui jõuga, aidata kihlatutel paremini valmistuda abieluks, töötada kaasa katehiseerimisel, toetada abieluinimesi materiaalses ja moraalses kitsikuses, osutada vanuritele mitte ainult hädavajalikku abi, vaid lasta neil õiglaselt osa saada ka majandusliku progressi viljadest.

Alati ja kõikjal, eriti aga nendes maades, kus alles külvatakse evangeeliumi esimesi seemneid, või nendes, kus Kirik oma tegevust alustab, aga ka nendes, kus ta kohtab suurt vastupanu, toovad kristlikud perekonnad, toites kogu oma elu evangeeliumiga ja olles kristliku abielu eeskujuks, maailmale hinnalisimaid tunnistusi Kristusest. [²¹]

Et apostolaadi eesmärke kergemini saavutada, võib osutuda otstarbekaks perekondade liitumine teatud ühendusteks. [²²]

12. Noorsool on tänapäeval ühiskonnas väga oluline mõju. [²³] Tema elutingimused, mõtlemisviis ja sidemed oma perekonnaga on tohutult muutunud. Sageli läheb ta väga kiiresti üle uutesse sotsiaalsetesse ja majanduslikesse situatsioonidesse. Ja sel ajal, kui üha enam tõuseb tema sotsiaalne ja poliitiline roll, näib ta peaaegu võimetuna võtma enese peale sellele vastavaid uusi raskusi.

Tema kasvav osa ühiskonnas nõuab talt aktiivsemat apostellikku tegevust ja selleks on noorsugu oma loomu poolest ka sobilik. Oma isiksuse teadlikkuse küpsemisega, mida innustab elu tuli ja ülevoolav tegutsemisiha, võtab ta enesele vastutuse ja soovib endale kohta ühiskondlikus ja kultuurielus: sellest püüdlusest, kui see on täidetud Kristuse Vaimuga ja hingestatud kuulekuse ning armastusega Kiriku karjaste vastu, võib loota ülirikkalikku saaki. Noored ise peavad saama esimesteks ja vahetuteks noorsoo apostliteks, ise viima ellu apostolaati oma ringkonnas, arvestades sotsiaalset keskkonda, milles nad elavad. [²⁴]

Täiskasvanud peavad hoolitsema sõbraliku dialoogi eest noorsooga, mis võimaldab mõlemal poolel, ületades ealisi erinevusi, üksteist vastastikku tundma õppida ning vahetada vaimseid rikkusi. Täiskasvanud peavad noorsugu apostolaadiks ergutama eelkõige oma eeskujuga ning sobival võimalusel targa nõuandega ning tõhusa abiga. Noorsugu aga peab austama ja usaldama vanemaid ning hindama vääriliselt parimaid traditsioone, vaatamata sellele, et nad oma loomu poolest kalduvad uuendustesse.

Ka lastel on neile omane apostellik tegevus. Jõudumööda on nad Kristuse elavad tunnistajad oma eakaaslaste seas.

13. Apostolaat sotsiaalses keskkonnas tähendab ülesannet kujundada kristlikus vaimus mõtlemist ja kombeid, selle ühiskonna seadusi ja ülesehitust, milles keegi elab. See tähendab teenimist, mis on niivõrd omane ilmikutele, et keegi teine ei saa seda samaväärselt ellu viia. Selles valdkonnas võivad ilmikud teostada apostolaati omasuguste hulgas. Siin täiendavad nad eluga tunnistuse andmist tunnistamisega sõna kaudu. [²⁵] Töö, amet, õpingud, elukoht ja vaba aeg, koosviibimised--need on valdkonnad, kus nad suudavad oma vendi kõige rohkem aidata.

Seda Kiriku missiooni maailmas täidavad ilmikud eelkõige elu ja usu ühtsusega, saades seeläbi maailma valguseks; aususega igas teos, millega nad võidavad kõiki tõelisele ja õigele armastusele, ning samuti Kristusele ja Kirikule; vennaliku armastusega, millega nad võtavad osa oma vendade elust, tööst, kannatustest ja püüdlustest, valmistades kõikide südamed aegamööda ning survet avaldamata ette armu päästvale toimele; ja lõpuks täie teadlikkusega oma osast ühiskonna ülesehitamisel, püüdes kristliku suuremeelsusega ellu viia oma perekondlikku, sotsiaalset ja ametialast tegevust.

Sel moel pääseb nende tegutsemisviis tasapisi mõjule kogu elu- ja töökeskkonnas.

See apostolaat peab haarama endasse kõik, kes selles keskkonnas elavad, sellest ei tohi välistada ühtki vaimulikku ega ilmalikku hüve, mis on saavutatav. Kuid rahuldumata ainult sellise tegevusega, püüavad tõelised apostlid ligimesele Kristust kuulutada ka sõnaga. Paljud inimesed ei saa kuulda evangeeliumi ja ära tunda Kristust teisiti kui lähedaste ilmikute kaudu.

14. Piiramatu tegevusväli apostolaadiks avaneb rahvalikus ja rahvusvahelises valdkonnas, kus ilmikud on kõige enam võimelised teenima kristlikku tarkust. Andumuses oma rahvale ja oma kodanikukohuse ustavas täitmises peavad katoliiklased tundma kohustust kaasa aidata tõelisele ühisele hüvele ja anda oma arvamusele selline kaal, et riiklikku võimu teostataks õiglaselt ning seadused vastaksid moraalsetele normidele ja ühisele hüvele. Avalikes küsimustes kompetentsed ja usus ning kristlikus õpetuses nagu kinnitatud katoliiklased ei tohi keelduda ühiskondlike ülesannete enda peale võtmisest, kuna nende väärika täitmisega võivad nad kaasa aidata ühisele hüvele ning samal ajal valmistada teed evangeeliumile.

Katoliiklased peavad püüdma teha koostööd kõigi hea tahte inimestega, et aidata kaasa kõigele, mis on tõene, õiglane, püha ja armastusväärne (cf. Fi 4,8). Nad peavad olema nendega dialoogis, ületades neid teadmistes ja inimlikkuses, et järele uurida, kuidas täiustada ühiskondlikke ja tsiviilinstitutsioone vastavalt evangeeliumi vaimule.

Meie aja iseloomulike tunnuste hulgas väärib erilist tähelepanu kõigi rahvaste kasvav ja vältimatu solidaarsustunne. Selle hoolikas arendamine ning siirasse ja tõelisse vennalikkusesse suunamine on ilmikute apostolaadi ülesanne. Peale selle peavad ilmikud silmas pidama rahvusvahelist valdkonda kõigi selles tekkivate teoreetiliste ja praktiliste küsimuste ja lahendustega, seda eelkõige progressile püüdlevate rahvaste suhtes. [²⁶]

Kõigil, kes töötavad teiste rahvaste seas või abistavad neid, tuleb meeles pidada, et rahvastevahelised suhted peavad olema tõeliseks vennalikuks vahetuseks, milles mõlemad pooled üheaegselt annavad ja vastu võtavad. Kes aga reisivad, kas siis ametlikel või isiklikel põhjustel, peavad meeles pidama, et nad on kõikjal Kristuse rändavad saadikud ja kohustatud vastavalt käituma.