Üleskutse

33. Püha kirikukogu vannutab niisiis Issandas tungivalt kõiki ilmikuid meelsasti, tänulikult ja kindla südamega vastama Kristuse häälele, kes neid sel tunnil veel tungivamalt kutsub, ja Püha Vaimu sisendusele. Eriti kuulgu noored seda kutset kui neile suunatut ning võtku see rõõmuga ja suuremeelselt vastu. Sest Issand ise kutsub läbi selle püha kirikukogu veelkord kõiki ilmikuid päevast päeva sügavamalt ühinema Temaga ja liituma Tema päästvasse missiooni võttes omana seda, mis kuulub Temale (cf. Fi 2,5). Uuesti saadab Ta neid kõikidesse linnadesse ja teistesse paikadesse, kuhu Ta ise on tulemas (cf. Lk 10,1); et nad osutuksid Tema kaastöötajateks Kiriku ühtse apostolaadi erinevates vormides ja viisides, mida pidevalt tuleb kohandada aja uute nõudmistega. Nii tegutsevad nad samal ajal ja kogu jõust Issanda tegudes, teades, et nende “vaevanägemine Issandas ei ole asjatu'' (1Ko 15,58).

See kõik koos ja iga asi eraldi, mis selles dekreedis on esitatud, on leidnud heakskiidu püha kirikukogu isadelt. Ja meie, Kristuse poolt meile antud apostelliku võimuga, ühenduses auväärsete isadega, kiidame heaks, otsustame ja kehtestame selle Pühas Vaimus ja käsime kõik see, mis kirikukogu on kehtestanud, Jumala auks teatavaks teha.

Roomas, Püha Peetruse Katedraalis 18. nov. 1965

Mina, Paulus, Katoliku Kiriku Piiskop

Järgnevad isade allkirjad