Text

Kümme aastat pärast minu, Karjase Külaskäiku, mida jumalik ettehooldus lasi toimuda 10. septembril 1993 aastal, on mul eriliselt hea meel pöörduda katoliiklaste ja selle armastatud rahva kõigi liikmete poole. Meenutan seda ajaloolist sündmust rõõmu ja liigutusega.
Palun Teid, austatud Vend, vahendada minu tundeid ja mõtteid, mis on uuendatud vaimulikus läheduses, sellele Kiriku osale, mis on usaldatud Teie pastoraalse hoole alla.
Minu tervitus on mõeldud kõigile võimu-kandjatele, kes võtavad osa minu Apostelliku Külaskäigu meenutamise tähistamisest, vaimulikele Vendadele ja Õdedele, Eesti kiriklikele kogudustele ja kõigile, kes saavad osa selle sündmuse rõõmust.
Sel puhul on usklikel igati sobilik võimalus uuendada oma lubadust täielikult uskuda Evangeeliumisse. Pärast kommunistliku rõhumise kurba ajajärku on Eesti alustanud oma demokraatliku tuleviku ehitamist vabaduses, euroopa rahvaste suures ühtses peres. Et see pingutus oleks tulemuslik, on hädavajalik mitte kaotada oma kristlikku identiteeti ja sajanditevanuseid traditsioone, mis moodustavad väärtusliku kultuurilise ja religioosse pärandi.
Katoliiklik kogudus on teadlik oma kohustusest anda oma panusena sobilik evangeelne tunnistus tervikliku ja üksmeelse ühiskonna ülesehitamisse. Iga kristlane, olles vastamisi kaasaja raskuste ja kitsaskohtadega, on kutsutud olema ?leegiks?, mis levitab ilmsikssaanud Tõe valgust ja soojust. Kristuse Kiriku elavate liikmetena on kristlastel ülesanne kuulutada lootuse Evangeeliumi ja näidata oma eluga, et ainult Kristuses on pääsetee maailma jaoks. Ainult Kristusel, kes on taevast alla tulnud leib, on igavese elu sõnad (vrd. Joh. 6, 41.68 ).
Tuleb tänada Issandat, austatud Vend, et katoliiklik kogudus, mis on usaldatud Teie pastoraalse hoole alla, ei katkesta pingutuste tegemist selleks, et Kristust tuntaks ja armastataks alati üha rohkem . Olles küll kõigest väike kari, on ta teadlik oma missioonist ja ei väsi töötamast kõigi kristlaste ühtsuse heaks.
Lohutuseks ja julgustuseks kõigile sooviksin siinkohal meenutada seda, mida kirjutasin oma Apostellikus Kirjas Novo millennio ineunte :
?Oikumeeniline teekond on , tõsi küll, raske, võib-olla pikk, aga meid elustab lootus olla juhitud Ülestõusnu juuresolekust, Tema Vaimu ammendamatust jõust, mis üllatab meid üha jälle? (n.12).
Kirik esindab nähtavat märki Jumala ja inimkonna vahelisest liidust, paika, kus särab Kolmainsuse armastus kõigi kutsutute jaoks, jätmata välja kedagi, kutsudes kõiki osa saama lunastuse suurest plaanist. Ükski ristitu ei saa seeläbi end mitte tunda selle ?lootuse (mis) ei jäta häbisse?(Rm. 5,5 ) saadikuna kõigi nende jaoks, keda ta kohtab oma eluteel.
Jumal lubab usklikele sellel maal uut indu misjonitööks ja loodetavasti saab minu Külaskäigu kümnenda aastapäeva tähistamine põhjuseks veel lähedasemale sõprusele Kiriku ja armastatud Eestimaa, Maarjamaa, vahel. Perekonna Kuninganna, iga Jumala poolt elule kutsutud inimolendi Ema , valva Sina selle üle!
Aita usklikel jääda ustavaks Kristusele, ustavateks Evangeeliumi tunnistajateks, rõõmsaiks, tänades kõige hea eest mis neile osaks saab. Selliste tunnetega, kinnitades igaühele teist oma kiindumust, jagan ma Teile, preestritele ja Eesti kiriku koguduse armastatud liikmetele erilise Apostelliku Õnnistuse, mida hea meelega saadan kogu eesti rahvale ja tema juhtidele.

Castel Gandolfos, 28. augustil 2003 Püha Augustinuse, piiskopi ja Kiriku doktori, mälestuspäeval. Minu pontifikaadi kahekümne viiendal aastal
Johannes Paulus II