| Table of Contents | Words: Alphabetical - Frequency - Inverse - Length - Statistics | Help | IntraText Library |
| Johannes Paulus II Tema Eesti visiidi IntraText CT - Text |
Text
Kümme aastat pärast minu, Karjase
Külaskäiku, mida jumalik ettehooldus lasi toimuda 10. septembril 1993
aastal, on mul eriliselt hea meel pöörduda katoliiklaste ja selle
armastatud rahva kõigi liikmete poole. Meenutan seda ajaloolist
sündmust rõõmu ja liigutusega.
Palun Teid, austatud Vend, vahendada minu tundeid ja mõtteid, mis on
uuendatud vaimulikus läheduses, sellele Kiriku osale, mis on usaldatud
Teie pastoraalse hoole alla.
Minu tervitus on mõeldud kõigile võimu-kandjatele, kes
võtavad osa minu Apostelliku Külaskäigu meenutamise
tähistamisest, vaimulikele Vendadele ja Õdedele, Eesti kiriklikele
kogudustele ja kõigile, kes saavad osa selle sündmuse
rõõmust.
Sel puhul on usklikel igati sobilik võimalus uuendada oma lubadust
täielikult uskuda Evangeeliumisse. Pärast kommunistliku
rõhumise kurba ajajärku on Eesti alustanud oma demokraatliku
tuleviku ehitamist vabaduses, euroopa rahvaste suures ühtses peres. Et see
pingutus oleks tulemuslik, on hädavajalik mitte kaotada oma kristlikku
identiteeti ja sajanditevanuseid traditsioone, mis moodustavad
väärtusliku kultuurilise ja religioosse pärandi.
Katoliiklik kogudus on teadlik oma kohustusest anda oma panusena sobilik
evangeelne tunnistus tervikliku ja üksmeelse ühiskonna
ülesehitamisse. Iga kristlane, olles vastamisi kaasaja raskuste ja
kitsaskohtadega, on kutsutud olema ?leegiks?, mis levitab ilmsikssaanud
Tõe valgust ja soojust. Kristuse Kiriku elavate liikmetena on
kristlastel ülesanne kuulutada lootuse Evangeeliumi ja näidata oma
eluga, et ainult Kristuses on pääsetee maailma jaoks. Ainult Kristusel, kes on taevast alla tulnud
leib, on igavese elu sõnad (vrd. Joh. 6, 41.68 ).
Tuleb tänada Issandat, austatud Vend, et katoliiklik kogudus, mis on
usaldatud Teie pastoraalse hoole alla, ei katkesta pingutuste tegemist selleks,
et Kristust tuntaks ja armastataks alati üha rohkem . Olles küll
kõigest väike kari, on ta teadlik oma missioonist ja ei väsi
töötamast kõigi kristlaste ühtsuse heaks.
Lohutuseks ja julgustuseks kõigile sooviksin siinkohal meenutada seda,
mida kirjutasin oma Apostellikus Kirjas Novo millennio ineunte :
?Oikumeeniline teekond on , tõsi küll, raske, võib-olla
pikk, aga meid elustab lootus olla juhitud Ülestõusnu
juuresolekust, Tema Vaimu ammendamatust jõust, mis üllatab meid
üha jälle? (n.12).
Kirik esindab nähtavat märki Jumala ja inimkonna vahelisest liidust,
paika, kus särab Kolmainsuse armastus kõigi kutsutute jaoks,
jätmata välja kedagi, kutsudes kõiki osa saama lunastuse
suurest plaanist. Ükski ristitu ei saa seeläbi end mitte tunda selle
?lootuse (mis) ei jäta häbisse?(Rm. 5,5 ) saadikuna kõigi
nende jaoks, keda ta kohtab oma eluteel.
Jumal lubab usklikele sellel maal uut indu misjonitööks ja
loodetavasti saab minu Külaskäigu kümnenda aastapäeva
tähistamine põhjuseks veel lähedasemale sõprusele
Kiriku ja armastatud Eestimaa, Maarjamaa, vahel. Perekonna Kuninganna, iga
Jumala poolt elule kutsutud inimolendi Ema , valva Sina selle üle!
Aita usklikel jääda ustavaks Kristusele, ustavateks Evangeeliumi
tunnistajateks, rõõmsaiks, tänades kõige hea eest mis
neile osaks saab. Selliste tunnetega, kinnitades igaühele teist oma
kiindumust, jagan ma Teile, preestritele ja Eesti kiriku koguduse armastatud
liikmetele erilise Apostelliku Õnnistuse, mida hea meelega saadan kogu
eesti rahvale ja tema juhtidele.
Castel Gandolfos, 28. augustil 2003 Püha Augustinuse, piiskopi ja
Kiriku doktori, mälestuspäeval. Minu pontifikaadi kahekümne
viiendal aastal
Johannes Paulus II