Ustavus Jumala kavale

13. On tegelikult igati õiglane tähelepanek, et partnerile pealesunnitud abielulised aktid, kui ei võeta arvesse tema olukorda ja õigustatud soove, ei ole tõelisest armastusest kantud teod, ning seetõttu eitavad õiglase moraalse korra tungivat vajadust abikaasadevahelistes suhetes. Samamoodi peab selle küsimuse üle arutledes tunnistama, et vastastikust armastust väljendav akt, mis on kahjulik uue elu loomise võimele, mille kõiksuse Looja Jumal on vastavalt erilistele seadustele sellele aktile omistanud, on vastuolus nii jumaliku plaaniga, mille normide kohaselt abielu on sisse seatud, kui ka inimelu Looja tahtega. Selle jumaliku anni kasutamine, hävitades kasvõi ainult osaliselt tema tähenduse ja eesmärgi, tähendab enda vastuseadmist Jumala kavale ja Tema tahtele. Teisest küljest, abielulise armastuse anni kasutamine generatiivse protsessi seadusi austades tähendab tunnistada, et inimese võim ei ulatu inimelu algallikateni, vaid pigem on inimene Looja teener, kes viib ellu Tema kava. Tegelikult, nii nagu inimesel ei ole piiramatut ülemvõimu oma keha üle üldiselt, nii ka tingituna erilistest põhjustest ei ole tal sellist ülemvõimu oma paljunemisvõime kui sellise üle, sest see on seesmiselt suunatud uue elu üleskasvatamisele, elu, mille printsiibiks on Jumal. "Inimelu on püha," tuletas meile meelde paavst Johannes XXIII, "selle alges ilmutab end Jumala loov osalus.[13]