Terapeutiliste vahendite õigustatus

15. Samas ei pea Kirik sugugi lubamatuks selliste terapeutiliste vahendite kasutamist, mis on tõesti hädavajalikud organismi haiguste ravimiseks, isegi kui on ette näha, et need võivad kahjustada võimet järelkasvu saada, tingimusel, et järelkasvu saamise tõkestamine ei ole ükskõik millisel motiivil otsene eesmärk.[19]

Õigus kasutada ära perioode, mil rasestumist ei toimu

16. Sellele Kiriku õpetusele abielu moraalist esitatakse tänapäeval vastuväide, nagu me seda juba eelnevalt nägime (nr. 3), et valitsemine irratsionaalse looduse poolt meile antud energia üle ja selle suunamine eesmärkide saavutamisele, mis ühtivad inimese heaoluga, on inimintellekti privileeg. Mõned inimesed võivad nüüd küsida: kas ei oleks mõistlik selles olukorras kasutada paljudel juhtudel kunstlikke sündimuse kontrolli vahendeid, kui me nende läbi kindlustaksime rahu ja harmoonia perekonnas ning paremad tingimused juba olemasolevatele lastele hariduse andmiseks? Sellele küsimusele on hädavajalik anda selge vastus: Kirik on esimene ülistama ja soovitama intellekti vahelesekkumist tegevusse, mis nii lähedaselt seob ratsionaalse olevuse tema Loojaga; kuid ta väidab, et seda tehes peab austama Jumala poolt sisse seatud korda.

Niisiis, kui on olemas tõsised motiivid sünnituste vahele pikemate ajavahemike jätmiseks, mis tulenevad kas abikaasade füüsilisest või psüühilisest olukorrast või välistest tingimustest, siis on Kiriku õpetuse kohaselt õigustatud võtta arvesse generatiivsetele funktsioonidele sisemiselt omaseid loomulikke rütme ja astuda abieluühendusse üksnes perioodidel, mil rasestumist ei toimu, ning sel viisil reguleerida sündimust, patustamata moraaliprintsiipide vastu, milledest me eelnevalt rääkisime.[20]

Kirik ei satu endaga vastuollu, pidades nende perioodide, mil rasestumist ei toimu, ärakasutamist õigustatuks, mõistes samal ajal igal juhul lubamatuna hukka otsese rasestumisvastaste vahendite kasutamise, ja seda isegi siis, kui nende kasutamine on tingitud põhjustest, mis võivad näida ausate ja tõsistena. Tegelikult on nende kahe juhu vahel põhimõttelised erinevused; esimesel juhul kasutavad abikaasad õigustatult ära asjade seisu, nagu loodus selle on määranud; teisel juhul takistavad nad looduslike protsesside arengut. On tõsi, et nii ühel kui teisel juhul püüavad abikaasad ühtmoodi tahtlikult ja usutavatel põhjustel vältida uute laste sündi, taotledes kindlust selles, et järelkasv oleks välistatud; kuid ühtlasi on tõsi see, et ainult esimesel juhul on neil võimalus loobuda abielulisest läbikäimisest viljakatel perioodidel, kui juurdekasv ei ole neile õiglastel motiividel soovitav, samal ajal kui nad jätkavad läbikäimist perioodidel, mil rasestumist ei toimu, väljendamaks vastastikust kiindumust ja kindlustamaks truudust. Nii toimides kinnitavad nad oma siirast ja ausat armastust.