Kunstlike sündivuse kontrolli meetodite kasutamise ohtlikud tagajärjed

17. Ausameelsed inimesed võivad veelgi enam veenduda nende kindlate põhimõtete õigsuses, millel Kiriku õpetus selles osas baseerub, kui nad võtavad vaevaks mõtiskleda kunstlike sündimuse kontrolli meetodite tagajärgede üle. Mõelegu nad kõigepealt selle üle, kuivõrd avar tee avataks sellega truudusetusele abielus ja üldisele moraali langusele. Ei ole vaja olla kuigi kogenud teadmaks, et inimene on nõrk, ja mõistmaks, et inimesed - just noored, kes on selles osas eriti kergesti haavatavad - vajavad julgustamist olemaks truud moraaliseadusele, ning neile ei tohi anda mingit lihtsat vahendit selle järgimisest kõrvalehoidmiseks. Samuti on karta, et mees, harjudes rasestumisvastaste vahendite kasutamisega, kaotab lõpuks lugupidamise naiste vastu, ega hooli enam nende füüsilisest ja hingelisest tasakaalust, ning võib jõuda selleni, et peab naist üksnes isiklike naudingute saamise vahendiks, mitte aga oma austatud ja armastatud kaaslaseks.

Arvestatagu ühtlasi seda, et nii antaks ohtlik relv nende võimukandjate kätte, kes vähemalgi määral ei hooli moraalinõuetest. Kes saaks süüdistada valitsust selliste meetodite kasutamises ühiskonna probleemide lahendamiseks, mis on tunnistatud õigustatuks abielupaaride perekondlike probleemide lahendamisel? Kes takistaks valitsejaid pooldamast, või isegi oma rahvale peale surumast, kui nad seda vajalikuks peavad, selliste rasestumisvastaste vahendite kasutamist, mis nende hinnangul on enam efektiivsed? Sel moel jõuaksid inimesed selleni, et soovides vältida jumaliku seaduse järgimisega kaasnevaid isiklikke, perekondlikke või sotsiaalseid raskusi, asetaksid nad abielu kõige isiklikuma ja reserveerituma intiimse külje riigivõimu vahelesekkumise meelevalda.

Järelikult, kui me ei soovi, et uue elu ilmaletoomise missioon jääks inimeste tujude ja tahtmiste meelevalda, peab paratamatult tunnistama ületamatute piiride olemasolu inimese võimaluses omada ülemvõimu oma keha ja selle funktsioonide üle; piiride, millest mitte ühelgi inimesel, ei eraisikul ega ka võimukandjal, ei ole õigust üle astuda. Ja neid piire ei saa kindlaks määrata muidu, kui kohaselt arvesse võttes inimorganismi ja selle funktsioonide terviklikkust, vastavalt varemesitatud printsiipidele, ja samuti mõistes õieti "totaalsuse printsiipi", mida kirjeldas meie eelkäija paavst Pius XII.[21]