Kristlastest abikaasadele

25. Ja nüüd on meie sõnad suunatud otseselt meie endi lastele, eriti neile, keda Jumal on kutsunud Ennast teenima abielus. Kirik, õpetades jumaliku seaduse möödapääsmatuid nõudeid, kuulutab samal ajal lunastuse sõnumit ja avab sakramentide abil armu tee, mis teeb inimesest uue olendi, kes on võimeline armastama ja elama tõelises vabaduses oma Looja ja Lunastaja kava kohaselt, ning leidma, et Kristuse ike tähendab talle head.[31]

Kiriku häälele kuulekad kristlastest abielupaarid peavad niisiis meeles pidama, et abielusakrament täpsustab veelgi ja tugevdab nende kristlikku kutsumust, mis sai alguse ristimissakramendiga. Sellega antakse abikaasadele jõudu ja neid nii-öelda pühitsetakse selleks, et nad truult täidaksid oma kohustusi, et nad täiuslikkuseni pühenduksid oma kutsumusele, ning annaks kogu maailma ees kristliku tunnistuse, mis on neile omane ja õige.[32] Neile usaldab Issand ülesande muuta inimestele nähtavaks selle seaduse pühadus ja headus, mis ühendab abikaasadevahelise armastuse Jumala, inimelu Looja, armastusega.

Me ei kavatse sugugi varjata neid kohati tõsiseid raskusi, mis kristlastest abielupaaride elus ette tulevad; neile, nagu ka kõigile teistele "kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu".[33] Kuid lootus sellele elule peab valgustama nende teed, kui nad vapralt püüavad elada oma praegust elu targalt, õiglaselt ja jumalakartlikult,[34] teades, et selle maailma pale on kaduv.[35]

Ärgu abielupaarid kohkugu tagasi nende hädavajalike pingutuste ees, ja toetagu neid usk ja lootus, mis "ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud";[36] palugu nad järjekindlate palvetega hardalt jumalikku abi; eelkõige ammutagu nad armu ja halastuse allikast armulaual. Ja kui patt siiski hoiab neid oma võimuses, siis ärgu nad heitku meelt, vaid otsigu alandliku püsivusega abi Jumala armust, mis on meile antud pihisakramendis. Sel viisil on neil võimalik saavutada abielu kogu täius, nagu seda on kirjeldanud apostel: Mehed, armastage oma naisi, nõnda nagu ka Kristus on armastanud Kirikut... Nõnda peavad mehedki omi naisi armastama nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Sest ükski ei ole iialgi vihanud iseenese liha, vaid igaüks toidab ja hoiab seda, nõnda nagu ka Issand Kirikut... See saladus on suur; aga mina räägin Kristusest ja Kirikust. Olgu nüüd kuidas on, aga teiegi igaüks omaette armastage oma naist nagu iseennast; aga naine kartku meest."[37]