Austus abieluliste aktide iseloomu ja eesmärgi vastu

11. Need aktid, millega abikaasad on ühendatud siivsas intiimsuses ja mille kaudu kantakse edasi inimelu, on, nagu Kirikukogu meile meelde tuletas, "õilsad ja väärikad",[11] ning nad ei lakka olemast õiguspärased ka siis, kui abikaasade tahtest sõltumatutel põhjustel on nad ette määratud olema viljatud, sest nad on alati suunatud konsolideerima nende liitu ja olema selle väljenduseks. Tegelikult, nagu näitab meile kogemus, ei järgne mitte igale abielulisele aktile uue elu sünd. Jumal on targalt korraldanud sigivuse looduslikud seadused ja rütmid nii, et nad iseenesest põhjustavad vahede tekkimise sündide järgnevuses. Kuid sellegipoolest õpetab Kirik, kutsudes inimesi taas järgima loomuliku seaduse norme, nagu neid on interpreteeritud Kiriku järjepidevas doktriinis, et iga abieluline akt (quilibet matrimonii usus) peab olema avatud elu edasiandmise võimalusele.[12]