Kirik, kui tõeliste inimlike väärtuste tagaja

18. Võib ette näha, et ilmselt ei võeta seda õpetust kõigi poolt kuigi kergesti omaks: Liiga arvukad on nende hääled - võimendatuna tänapäeva propaganda poolt -, kelle seisukohad on vastupidised Kiriku omadele. Tõtt-öelda ei ole Kirik üllatunud sellest, et temast, nagu tema jumalikust Loojast, on tehtud "tähis, mille vastu räägitakse",[22] kuid sellegipoolest ei loobu ta alandliku kindlameelsusega kuulutamast terviklikku moraaliseadust, nii loomulikku kui ka evangeelset. Kirik ei olnud selliste seaduste autor, järelikult ei saa ta olla ka nende üle kohtunikuks; ta on üksnes nende hoidja ja interpreteerija, ilma et ta võiks kunagi kuulutada lubatuks seda, mis on oma seesmise ja muutumatu vastuseisuga inimese tõelisele heaolule lubamatu.

Kaitstes abielu moraali selle terviklikkuses annab Kirik teadlikult oma panuse tõeliselt inimliku tsivilisatsiooni loomisse; ta kohustab inimest mitte loobuma oma vastutusest, toetudes tehnilistele vahenditele; just sellega kaitseb ta mõlema abikaasa väärikust. Jäädes ustavaks nii meie Lunastaja õpetusele kui ka eeskujule, on Kirik siiraks ja erapooletuks sõbraks kõigile inimestele, keda ta soovib aidata ka nende maisel teekonnal "poegadena osa saama elava Jumala, kõigi inimeste Isa elust".[23]