Sissejuhatus

1. Kirik ammutab oma elu armulauasakramendist. See tõde ei väljenda ainult igapäevast usukogemust vaid võtab kokku kogu Kiriku müsteeriumi tuumiku. Kirik kogeb rõõmuga mitmel moel selle tõotuse püsivat täitumist: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28,20), kuid pühimas armulauasakramendis, leiva ja veini muutumise läbi Issanda ihuks ja vereks, rõõmustab ta selles kohalolekus erilise intensiivsusega. Juba Nelipühast saadik, mil Kirik – Uue Lepingu rahvas – alustas palverännakut oma taevase kodumaa poole, on see jumalik sakrament tähistanud tema päevade möödumist, täites need usaldava lootusega.

Õigusega kuulutas Vatikani II kirikukogu, et armulauaohver on „kristliku elu allikas ja tipp”.¹ „Sest pühim armulauasakrament hõlmab Kiriku kogu vaimuliku rikkuse – Kristuse enese, meie paasa ja elava leiva. Iseenese liha kaudu, mis on nüüd saanud Püha Vaimu läbi elavaks ja elu-andvaks, annab Ta inimestele elu”. ² Järelikult on Kiriku pilk pööratud püsivalt tema Issanda poole, kes on kohal altarisakramendis, milles Kirik avastab Issanda piiritu armastuse täieliku ilmingu.