37. Armulaua ja meeleparanduse sakrament on omavahel väga tihedalt seotud. Kuna armulauasakrament muudab kohalolevaks lunastava ristiohvri, tehes selle sakramentaalselt püsivaks, tuleneb sellest püsiva pöördumise vajadus, isikliku vastuse vajadus püha Pauluse poolt Korintose kristlastele esitatud üleskutsele: „Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!” (2Ko 5,20). Kui kristlase südametunnistust rõhub raske patt, muutub patukahetsusteekond lepitussakramendi kaudu möödapääsmatuks, et täiel määral osaleda armulauaohvris.

Otsustus oma seisundi üle armus kuulub arusaadavalt isikule enesele, kuna on seotud oma südametunnistuse vaatlusega. Kuid moraalinormidega tõsiselt, selgelt ja järjekindlalt vastuolus oleva välise käitumise korral ei saa Kirik oma pastoraalses hoolitsuses kogukonna hea käekäigu eest ja austusest antud sakramendi vastu, mitte tunda end otseselt kaasatuna. Kanoonilise õiguse koodeks viitab sellisele ilmsele kõlbelise hoiaku puudumisele kui ta määrab, et neid, kes „kangekaelselt püsivad ilmses raskes patus” ei tohi armulauale lubada. ⁷⁶