39. Edasi, võttes arvesse kirikliku osaduse loomust ja selle seost armulauasakramendiga, tuleb meenutada, et „armulauaohver, kuigi seda tuuakse alati mingis kindlas kogukonnas, ei ole kunagi ainuüksi antud kogukonna pühitsus. Tõepoolest, võttes vastu Issanda euharistliku kohalolu, võtab kogukond vastu päästeanni tervikuna ja näitab, ka selle püsivas nähtavas erilises vormis, et see on kujund ühest, tõelisest, üleilmsest ja apostellikust Kirikust ning selle tõeline kohalolek”. ⁷⁹ Sellest tuleneb, et tõeliselt euharistlik kogukond ei saa sulguda iseenesesse nagu oleks ta midagi iseeneses piisavat; pigem peab ta püsima kooskõlas kõikide teiste katoliiklike kogukondadega.

Euharistliku kogunemise kiriklik osadus on osadus tema enda piiskopi ja Rooma paavstiga. Piiskop on tegelikult oma konkreetses Kirikus ühtsuse nähtav allikas ja alus. ⁸⁰ Seetõttu oleks suur vastuolu selles, kui Kiriku ühtsuse sakramenti par excellence pühitsetaks väljaspool osadust piiskopiga. Nagu kirjutas püha Ignatius Antiookiast: „Seda armulauasakramenti, mida pühitsetakse piiskopi all või selle all, kellele piiskop on selle ülesandeks teinud, võib käsitada kindlana”. ⁸¹ Niisamuti, kuna „Rooma paavst kui Peetruse ametijärglane on piiskoppide ja ustavate hulkade ühtsuse püsiv ja nähtav allikas ja alus”, ⁸² on osadus temaga armulauaohvri pühitsemiseks olemuslikult vajalik. Sellest tuleneb ülev tõde, mida liturgia väljendab mitmel moel: „Armulauasakramendi iga pühitsemine toimub ühenduses mitte ainult kohaliku piiskopiga vaid ka paavstiga, terve piiskoppide koguga, kogu vaimulikkonnaga ja kogu rahvaga. Armulaua iga kehtiv pühitsemine väljendab seda üleüldist osadust Peetruse ja kogu Kirikuga või kutsub objektiivselt selleks üles nagu see on Roomast eraldatud kristlike kirikute puhul.” ⁸³