48. Nagu naine, kes Jeesust Betaanias salvis, pole ka Kirik kartnud mingit „ekstravagantsust”, pühendades imetluse ja ülistamise väljendamiseks armulauasakramendi ületamatu anni ees oma parimad ressursid. Niisama tugevalt kui esimesed jüngrid, kellele tehti ülesandeks valmistada ette „suur ülemine tuba”, on ta läbi sajandite ja kohtudes erinevate kultuuridega tundnud vajadust pühitseda armulauda ümbruses, mis väärib sedavõrd suurt müsteeriumi. Kristlik liturgia sündis Jeesuse enese sõnadest ja tegudest ning tuginedes judaismi rituaalide pärimusele.

Kas saab üldse leiduda kohaseid vahendeid selle anni vastuvõtmiseks, milles jumalik Peigmees jätkuvalt annab ennast oma mõrsjale Kirikule, andes ohvri, mille Ta ristil tõi üks kord ja kõigi eest edasi igale järgnevale põlvkonnale ning saades seega kõigi ustavate toiduks. Kuigi „pidusöömaaja” idee osutab loomuldasa intiimsele lähedusele, ei ole Kirik andnud kunagi järgi kiusatusele madaldada seda „intiimsust” oma Peiuga, mis juhtuks kui ta unustaks, et Jeesus on ka tema Issand ning et „pidusöömaaeg” jääb alati ohvrisöömaajaks, mida märgistab Kolgatal valatud veri. Euharistlik pidusöömaaeg on tõeliselt „püha” pidusöömaaeg, milles märkide lihtsus varjab Jumala mõõdetamatut pühadust: O sacrum convivium, in quo Christus sumitur! Leib, mida meie altaritel murtakse ja mida antakse meile kui selle maailma teedel rändajatele, on panis angelorum, inglite leib, millele ei tohi ligineda muidu kui evangeeliumist tuntud väepealiku alandlikkuses: „Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid” (Mt 8,8; vrd. Lk 7,6).