55. Teatud mõttes elas Maarja euharistlikku elu juba enne armulaua seadmist, ainuüksi selle tõttu, et ta andis oma neitsiliku üsa Jumala Sõna lihakssaamiseks. Armulaud, olles kannatuse ja ülestõusmise meenutus on ka lihakssaamise jätk. Ingli kuulutuses eostus tema üsas Jumala Poeg. Tema ihu ja vere füüsilises reaalsuses, kujustades seeläbi eneses seda, mis teatud määral toimub sakramentaalselt igas usklikus, kes võtab leiva ja veini kujul vastu Issanda ihu ja verd.

Selle tulemuseks on sügav analoogia Fiat'i, mille Maarja andis vastuseks inglile ja Amen vahel, mille iga usklik ütleb Issanda ihu vastu võttes. Maarjal paluti uskuda, et see, kelle ta oma üsas „Püha Vaimu kaudu” vastu võtab on „Jumala Poeg” (Lk 1,30-35). Neitsi usu jätkuna palutakse meil armulauamüsteeriumis uskuda, et seesama Jeesus Kristus, Jumala Poeg ja Maarja Poeg, saab kohalolevaks kogu oma inimlikkuses ja jumalikkuses leiva ja veini kujul.

„Õnnis on naine, kes on uskunud” (Lk 1,45). Lihakssaamise müsteeriumis oli Maarja ka Kiriku euharistliku usu eelkujuks. Kui ta külaskäigu ajal Eliisabeti juurde kandis oma üsas lihakssaanud Sõna, sai temast mingis mõttes „tabernaakel” − esimene „tabernaakel ajaloos, milles Jumala Poeg, olles inimsilmale veel nähtamatu, lasi Eliisabetil end ülistada, kiirates justkui Maarja silmade ja hääle kaudu oma valgust. Ja kas pole Maarja vaimustunud pilk, kui ta hardas mõtluses imetles äsjasündinud Kristuse nägu ja kiigutas Teda oma kätel, armastuse võrratu eeskuju, mis peaks iga kord, kui me armulauda vastu võtame, ülendama meie hinge?