56. Maarja võttis omaks armulaua ohverdusmõõtme mitte ainult Kolgatal vaid kogu oma elu jooksul Kristuse kõrval. Kui ta tõi Jeesuse Jeruusalemma templisse, „et teda seada Issanda ette” (Lk 2,22), kuulis ta eaka Siimeoni kuulutust, et laps saab olema „tähiseks, mille vastu räägitakse” ja et mõõk läbistab ka tema enda hinge (vrd. Lk 2,34-35). Nõnda kuulutati ette tema Poja ristilöömise tragöödiat ning mingis mõttes kujustati ette Neitsi Stabat Materit risti jalamil. Oma igapäevases valmistumises Kolgataks koges Maarja teatud „eelaimdust armulauast” − võib öelda ootuse ja eneseohverduse „vaimset kommuniooni”, mis kulmineerus tema ühenduses oma Pojaga viimase kannatuses ning leidis seejärel pärast Ülestõusmist väljenduse tema osavõtmise kaudu armulauast, mida apostlid pühitsesid kui selle kannatuse mälestust.

Mida pidi Maarja tundma kui ta kuulis Peetruse, Johannese, Jaakobuse ja teiste apostlite suust Viimsel Õhtusöömaajal lausutud sõnu: „See on minu ihu, mis teie eest antakse” (Lk 22,19)? Ihu, mis meie eest anti ja mis saab kohalolevaks sakramentaalsetes märkides, oli seesama ihu, mis eostus tema üsas! Maarja jaoks pidi armulaua vastuvõtmine mingil määral tähendama selle südame veelkordset vastuvõtmist oma üsas, mis oli tuksunud unisoonis tema südamega ja risti jalamil läbielatu uuesti kogemist.