58. Armulauas on Kirik täielikult ühendatud Kristusega ja Tema ohvriga ning võtab omaks Maarja vaimu. Seda tõde võib sügavamalt mõista kui lugeda uuesti Magnifikaati euharistlikus võtmes. Armulaud, nagu Maarja laulgi, on esmalt ja eelkõige ülistus ja tänu. Kui Maarja hõiskab: „Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast”, kannab ta juba Jeesust oma üsas. Ta ülistab Jumalat Jeesuse „kaudu”, ent ta ülistab Teda ka „Jeesuses” ja „koos” Jeesusega. Juba see ise on tõeline „euharistlik suhtumine”.

Samal ajal tuletab Maarja meelde Jumala poolt pääste ajaloos tehtud imesid kord isadele antud tõotuse täitmisel (vrd. Lk 1,55), ja kuulutab imet, mis ületab need kõik − lunastavat lihakssaamist. Lõpuks peegeldab Magnifikaat armulaua eshatoloogilist pingestatust. Iga kord kui Jumala Poeg tuleb taas meie juurde leiva ja veini sakramentaalse kuju „vaesuses”, ajavad maailmas juuri selle uue ajaloo seemned, mil vägevad „tõugatakse maha troonidelt” ja „alandlikud ülendatakse” (vrd. Lk 1,52). Maarja laulab „uutest taevastest” ja „uuest maast”, mille eelaimdus ning teatud mõttes nende programm ja kava on armulaud. Magnifikaat väljendab Maarja vaimsust, ja sellest vaimsusest ei ole midagi suuremat, mis aitaks meil kogeda armulaua müsteeriumi. Armulaud on meile antud, et meie elust, nagu Maarja elust, võiks saada täielikult Magnifikaat!