62. Kallid vennad ja õed, asugem oma kohale pühakute koolis, kes on tõelise euharistliku vagaduse suured eeskujud. Nendes omandab armulaua teoloogia elava reaalsuse kogu sära; see muutub „nakkavaks” ja, nagu öeldakse, „soojendab meie südameid”. Üle kõige kuulakem pühimat Maarjat, kelles armulaua müsteerium ilmneb, enam kui kelleski teises, valguse müsteeriumina. Vaadates ainiti Maarjale, saame tundma armulaua ümberkujundavat väge. Temas me näeme armastuses uuendatud maailma. Vaadeldes sisekaemuses teda, kes ihu ja hingega taevasse võeti, näeme enese ees avanevat neid „uusi taevaid” ja seda „uut maad”, mis ilmuvad Kristuse teisel tulemisel. Siin, all, kannab armulaud nende pitserit ja teatud moel nende eelaimdust. „Veni, Domine Iesu!” (Ilm 22,20).

Tema ihuks ja vereks muudetud leiva ja veini tagasihoidlikul kujul käib Kristus meie kõrval kui meie jõud ja teemoon ning annab meile võimaluse saada igaühe jaoks lootuse tunnistajateks. Kui mõistus kogeb selle müsteeriumi ees oma piire, siis süda, valgustatud Püha Vaimu armu kaudu näeb selgelt, milline peab olema vastus ja kummardub sügavalt ülistuses ja piiritus armastuses.

Võtkem omaks aulise teoloogi ja Kristust armulauas kirglikult ülistava poeedi, Aquino püha Thomase sõnad ning pöördugem lootuses selle eesmärgi sisekaemusele, mille poole püüdleb meie süda oma janus rõõmu ja rahu järele: