4. Meie lunastuse tund. Olgugi sügavalt ehmunud, ei põgene Jeesus oma „tunni” eest. „Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi” (Jh 12,27). Ta tahtis, et Tema õpilased valvaksid koos Temaga, ent pidi kogema üksindust ja mahajäetust: „Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata? Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse” (Mt 26,40-41). Ainult Johannes jääb risti alla, Maarja ja ustavate naiste kõrvale. Kannatus Ketsemani aias oli sissejuhatuseks ristikannatusele Suurel Reedel. Püha tund, maailma lunastamise tund. Mil iganes Jeruusalemmas Jeesuse haual armulauda pühitsetakse, toimub peaaegu tajutav tagasipöördumine Tema „tundi”, Tema risti ja aussetõstmise tundi. Iga preester, kes pühitseb püha Missat, viiakse koos sellel osaleva kristliku kogukonnaga vaimus tagasi sellesse kohta ja sellesse aega.

„Crucifixus est, mortuus et sepultus; descendit ad inferos; tertia die resurrexit a mortuis”. ^* Usutunnistuse sõnade kaja kostab sisekaemuse ja kuulutuse sõnadest: „Ecce lignum crucis, in quo salus mundi pependit. Venite adoremus”. ^** Selle kutse suunab Kirik kõikide poole Suure Reede pärastlõunastel tundidel. Seejärel võtab ta ülestõusmisajal üles oma laulu, et kuulutada: „Surrexit Dominus de sepulcro qui pro nobis pependit in ligno. Alleluia”. ^***