5. „Mysterium fidei! – usu müsteerium!”. Kui preester lausub või laulab need sõnad, vastavad kõik: „Me kuulutame Sinu surma, Issand, ja tunnistame Sinu ülestõusmist kuni Sa tuled oma kirkuses”.

Osutades nende ja sarnaste sõnadega Kristusele Tema kannatuse müsteeriumis, ilmutab Kirik ühtlasi enda müsteeriumi: ecclesia de eucharistia. Kirik sündis ja asus rändama maailma teedel Püha Vaimu anni kaudu Nelipühal, ent otsustav hetk tema kujunemises oli kindlasti armulauasakramendi seadmine „ülemises toas”. Tema aluseks ja allikaks on kogu Triduum paschale kuid ta võeti justkui kokku, kujustati ja „kontsentreeriti” alatiseks armulaua-annis. Selles annis usaldas Jeesus Kristus oma Kiriku kätte paasamüsteeriumi alalise kohalolevaks muutmise. Sellega kehtestas Ta Triduum'i ja mööduvate sajandite vahel müstilise „ühtsuse ajas”.

Mõtte sellele täidab meid sügava hämmastuse ja tänulikkusega. Paasasündmuses ja armulauasakramendis, mis muudab selle kohalolevaks läbi sajandite, on tõesti tohutu „võimalus”, mis hõlmab kogu ajalugu kui lunastuse armu vastuvõtjat. See hämmastus peab alati täitma armulaua pühitsemiseks kokku tulnud Kiriku. Kuid erilisel moel peab see täitma armulaua pühitseja. Sest just tema, selle autoriteediga, mis talle on antud preestrikspühitsemise sakramendis, viib läbi konsekratsiooni. Just tema ütleb, väega, mis tuleb talle Kristuselt „ülemises toas”: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. See karikas on minu veri, mis teie eest valatakse”. Preester lausub need sõnad, või pigem annab ta oma hääle Selle käsutusse, kes lausus need sõnad „ülemises toas” ja kes soovib, et neid korrataks igas põlvkonnas kõigi nende poolt, kes Kirikus teenimisameti kaudu osalevad Tema preestriksolemises.