8. Kui ma mõtlen armulauasakramendist ja vaatan oma elule preestrina, piiskopina ja Peetruse ametijärglasena, meenutan ma loomulikult neid paljusid kordi ja kohti, kus mul on olnud võimalus seda pühitseda. Mulle meenub kogudusekirik Niegovićis, kus oli minu esimene pastoraalne töökoht, püha Floriani kolleegiumikirik Krakowis, Waweli katedraal, püha Peetruse basiilika ning väga paljud basiilikad ja kirikud Roomas ja kogu maailmas. Mul on olnud võimalus pühitseda püha Missat kabelites, mis on ehitatud mägiradade äärde, järvekallastele ja mererannale; ma olen seda pühitsenud altaritel, mis on püstitatud staadionitele ja linnaväljakutele... See armulaua pühitsemise mitmekesine stsenaarium on andnud mulle võimsa kogemuse selle universaalsuse ja nii-öelda kosmilise iseloomu kohta. Jah, kosmilise! Sest isegi kui seda pühitsetakse maakiriku tagasihoidlikul altaril, pühitsetakse armulauasakramenti alati mingil moel maailma altaril. See ühendab taeva ja maa. See hõlmab ja läbistab kogu loodu. Jumala Poeg sai inimeseks, et taastada kogu loodu, ühes ülimas ülistusaktis sellele Ainsale, kes valmistas selle mittemillestki. Tema, igavene ülempreester, kes oma ristil valatud vere kaudu sisenes igavesse pühamusse, annab Loojale ja Isale tagasi kogu lunastatud loodu. Ta teeb seda Kiriku preesterliku teenimise kaudu, Pühima Kolmainsuse auks. See on tõesti mysterium fidei, mis saab teoks armulauasakramendis: maailm, mis tuli esile Jumal Looja kätest naaseb nüüd Tema juurde lunastatuna Kristuse poolt.