9. Armulauasakrament kui Kristuse päästev kohalolek usklike kogukonnas ja selle vaimulik toit, on kõige kallim, mis Kirikul saab olla tema teel läbi ajaloo. See selgitab elavat tähelepanu, mida ta on alati osutanud armulauamüsteeriumile, tähelepanu, mis leiab autoriteetse väljenduse kirikukogude ja paavstide töös. Kuidas saaksime mitte imetleda doktrinaalseid avaldusi Trenti kirikukogu poolt väljakuulutatud dekreetides pühima armulauasakramendi ja püha missaohvri kohta? Sajandeid olid need dekreedid teoloogia ja kateheesi teejuhiks ning nüüdki veel on need dogmaatiliseks tugipunktiks Jumala rahva püsivale uuenemisele ja kasvamisele usus ja armastuses armulauasakramendi vastu. Lähematena meie ajale tuleb nimetada kolme entsüklikat: Leo XIII entsüklika Mirae caritatis (28. mai 1902), ⁵ Pius XII entsüklika Mediator Dei (20. november 1947) ⁶ ja Paulus VI entsüklika Mysterium fidei (3. september 1965). ⁷

Vatikani II kirikukogu, andmata küll välja eraldi dokumenti armulauamüsteeriumi kohta, käsitles selle erinevaid aspekte mitmetes dokumentides, eriti dogmaatilises konstitutsioonis Kirikust Lumen gentium ja konstitutsioonis pühast liturgiast Sacrosanctum concilium.

Mina ise, oma apostelliku teenimise esimestel aastatel Peetruse Toolil, kirjutasin apostelliku kirja Dominicae cenae (24. veebruar 1980), ⁸ milles ma käsitlesin armulauamüsteeriumi mõningaid aspekte ja selle tähtsust nende elus, kes on selle teenrid. Täna võtan ma selle arutluse taas üles veelgi sügavama tunde ja tänuga oma südames, lastes justkui kõlada psalmisti sõnadel: „Kuidas ma tasun Issandale kõik Tema heateod minu vastu? Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Issanda nime!” (L 116,12-13).