10. Magisteeriumi pühendumisega armulauamüsteeriumi kuulutamisele on kaasnenud sisemine kasvamine kristlikus kogukonnas. Kindlasti on liturgiline reform, mille kirikukogu sisse juhatas, suuresti kaasa aidanud usklike teadlikumale, aktiivsemale ja viljakamale osalemisele pühas altariohvris. Mitmel pool on pühima sakramendi adoratsioon ka tähtis igapäevane praktika ja saab pühaduse ammendamatuks allikaks. Usklike pühendunud osalemine euharistlikul protsessioonil Kristuse Ihu ja Vere Suurpühal on Issanda arm, mis toob aasta aastalt rõõmu sellest osavõtjatele.

Võiks nimetada veel teisigi euharistliku usu ja armastuse positiivseid märke.

Kahjuks on nende valgusallikate kõrval ka varje. Mõnel pool on euharistliku adoratsiooni praktikast peaaegu täielikult loobutud. Kiriku erinevates osades on esinenud kuritarvitusi, mis on viinud segadusele seda imelist sakramenti puudutava terve usu ja katoliikliku õpetuse osas. Aeg-ajalt võib kohata äärmuslikult lihtsustatud arusaama armulauamüsteeriumist. Jäetud ilma oma tähendusest ohvrina pühitsetakse seda nagu oleks tegemist lihtsalt vennaliku söömaajaga. Veelgi enam, kohati on ähmastunud apostellikul järjepidevusel põhineva sakramentaalse preesterluse vajalikkus ning armulaua sakramentaalne loomus on taandatud lihtsalt selle kui kuulutusvormi efektiivsusele. See on siin-seal viinud oikumeeniliste initsiatiivideni, mis, olgugi heade kavatsustega, soodustavad selliseid armulauapraktikaid, mis on vastuolus korraga, mille kohaselt Kirik väljendab oma usku. Kuidas saaksime jätta väljendamata oma sügavat kurbust selle üle? Armulauasakrament on liiga suur and, et sallida kahemõttelisust ja hoolimatust.

Ma loodan, et see entsüklika aitab tõhusalt hajutada vastuvõetamatu õpetuse ja praktika süngeid pilvi, nii et armulauasakrament säraks jätkuvalt kogu oma kirkas müsteeriumis.