1. peatükk

Usu müsteerium

11. „Issand Jeesus sel ööl, mil Tema ära anti” (1Ko 11,23) seadis oma ihu ja vere euharistliku ohvri. Apostel Pauluse sõnad toovad meid tagasi nendesse dramaatilistesse oludesse, milles sündis armulauasakrament. Armulaud on jäädavalt märgitud Issanda kannatamise ja surma sündmusega, mille suhtes ta on mitte ainult meenutus vaid ka sakramentaalne taasesitus.

See on ristiohver, mis on jäädvustatud läbi ajastute. ⁹ Seda tõde väljendavad hästi sõnad, millega kogunenud vastavad ladina riituses preestri kuulutusele „See on usu müsteerium”: „Me kuulutame Sinu surma, Issand”.

Kirik on võtnud armulauamüsteeriumi oma Issandalt vastu mitte ühe – kuitahes kallihinnalise – annina paljude teiste seas, vaid annina par excellance, sest see on eneseand, Tema isiku and Tema pühas inimsuses nagu ka Tema päästva töö and. Samuti ei jää see mineviku raamidesse, sest kõik, mis Kristus on – kõik, mis Ta tegi ja kannatas kõigi inimeste eest – osaleb jumalikus igavikus ning kõrgub seega üle aja. ¹⁰

Kui Kirik pühitseb armulauda, Issanda surma ja ülestõusmise mälestust, saab see pääste keskne sündmus tõeliselt kohalolevaks ning „viiakse ellu meie lunastuse töö”. ¹¹ See ohver on inimkonna pääste jaoks niivõrd otsustav, et Jeesus Kristus ohverdas selle ja läks tagasi Isa juurde alles pärast seda kui Ta oli jätnud meile vahendi selles osalemiseks nii nagu me oleksime seal kohal olnud. Igaüks usklike seast saab seega selles osaleda ja ammendamatult omandada selle vilju. See on usk, millest on elanud kristlaste põlvkonnad läbi aegade. Kiriku magisteerium on püsivalt taaskinnitanud seda usku rõõmsa tänulikkusega selle hindamatu anni eest. ¹² Ma soovin veelkord seda tõde meelde tuletada ning ühineda teiega adoratsioonis, mu kallid vennad ja õed, selle müsteeriumi ees – suure müsteeriumi, halastuse müsteeriumi ees. Mida rohkemat oleks Jeesus meie jaoks teha saanud? Tõesti, armulauasakramendis näitab Ta meile armastust, mis läheb „lõpuni” (vrd. Jh 13,1), armastust, mis ei tunne mõõtu.