12. Euharistliku ohvri kõikehõlmava armastuse see tahk põhineb Päästja enese sõnadel. Seda seades ei öelnud Ta lihtsalt: „See on minu ihu”, „See on minu veri”, vaid läks edasi lisades: „mis teie eest antakse”, „mis teie eest valatakse” (vrd. Lk 22,19-20). Jeesus ei öelnud lihtsalt, et see, mida Ta neile süüa ja juua andis, on Tema ihu ja Tema veri; Ta väljendas ka selle ohverduslikku tähendust ja tegi sakramentaalselt kohalolevaks oma ohvri, mis pidi peatselt toodama ristil kõikide päästmiseks. „Missa on samaaegselt ja lahutamatult nii ohverduslik meenutus, milles jäädvustatakse ristiohver kui ka püha osadussöömaaeg Issanda ihu ja verega”.¹³

Kirik ammutab pidevalt oma elu lunastusohvrist; ta läheneb sellele mitte ainult usust täidetud meenutuse kaudu, vaid ka läbi tõelise kontakti, sest see sakrament saab üha uuesti kohalolevaks, jäädvustatud sakramentaalselt igas kogukonnas, mis toob selle ohvri pühitsetud vaimuliku kätes. Nõnda toob armulauasakrament täna meestele ja naistele selle lepituse, mille Kristus võitis korraga ja alatiseks inimkonnale kõikidel ajastutel. „Kristuse ohver ja armulauaohver on üks ja seesama ohver.” ¹⁴ Hästi sõnastas selle Johannes Chrysostomus: „Me ohverdame alati sama Talle, mitte täna ühe ja homme teise, vaid alati sellesama. Seepärast on ohver alati ainult üks... Ka praegu ohverdame me selle ohvri, kes kord ohverdati ja kes kunagi ei hävi”.¹⁵

Missa muudab ristiohvri kohalolevaks; see ei lisa sellele ohvrile ega rohkenda seda. ¹⁶ Korratakse selle meenutuslikku pühitsemist, selle „mälestavat taasesitamist” (memorialis demonstratio), ¹⁷ mis muudab Kristuse ühe, lõpliku lunastava ohvri ajas alati kohalolevaks. Armulauamüsteeriumi ohverduslikku loomust ei saa seetõttu mõista millegi ristist eraldiseisvana, sõltumatuna või ainult kaudselt Kolgata ohvrile osutavana.