13. Lähedase seose tõttu Kolgata ohvriga on armulauasakrament ohver ranges mõttes ja mitte ainult üldiselt nagu oleks tegemist lihtsalt Kristuse eneseandmisega usklikele nende vaimse toiduna. Tema armastuse ja kuulekuse and kuni oma elu andmiseni (vrd. Jh 10,17-18) on eelkõige and Tema Isale. Kahtlemata on see and antud meie eest ning tegelikult kogu inimkonna eest (vrd. Mt 26,28; Mk 14,24; Lk 22,20; Jh 10,15), ent esmalt ja eelkõige on see and Isale: „ohver, mille Isa vastu võttis, andes vastutasuks Tema Poja täielikule eneseandmisele, kes sai ‚kuulekaks surmani’ (Fi 2,8), omapoolse isaliku kingi, see tähendab uue igavese elu ülestõusmises”. ¹⁸

Andes oma ohvri Kirikule, on Kristus ühtlasi teinud enese omaks Kiriku vaimse ohvri, Kiriku, kes on kutsutud ohverdama iseennast ühenduses Kristuse ohvriga. See on Vatikani II kirikukogu õpetus kõikide usklike suhtes: „Võttes osa armulauaohvrist, mis on kogu kristliku elu allikas ja tipp, ohverdavad nad Jumalale jumaliku ohvri ja iseennast koos sellega”. ¹⁹